Sellelt lehelt leiad küsimused naistearstile, mis puudutavad ema tervist pärast sünnitust, raseduse katkemist või raseduse katkestamist. Samuti jagab naistearst infot selle kohta, kuidas uuritakse juhtunut ning mida järgmise raseduse puhul silmas pidada.
Julgustame sind oma arstiga vajalike uuringute ja analüüside tegemise osas nõu pidama. Märgi oma küsimused enne arstile minekut paberile üles, nii on lihtsam emotsioonide esile kerkides olulisele infole keskenduda.
Mida pidada silmas ema tervise seisukohalt pärast lapse surnultsündi või raseduse katkemist?
Kui ei esine selgeid haigusseisundeid, mis vajavad spetsiifilist jälgimist ja ravi (näiteks pre-eklampsia, eklampsia, platsenta enneaegne irdumine ja suur verekaotus, raskekujuline põletik/sepsis, trombioht, diabeet), siis kulgeb sünnitusjärgne periood kehalises mõttes lapse surnultsünni puhul samamoodi nagu elussünni korral. Kuna rinnaga toitmist ei toimu, siis tavaliselt eelistavad patsiendid, et piima tekkimist rindadesse pärsitakse. Selleks kirjutab arst vastava ravimi.
Millal minna sünnitusjärgsesse kontrolli?
Kehaliste vaevuste puudumisel tuleks minna sünnitusjärgsesse kontrolli umbes 6 nädalat pärast sünnitust. Selle aja jooksul on lõppenud sünnitusjärgsed voolused ja võib-olla olnud juba esimene menstruatsioon. Emakas on jälle tavapärase suurusega, tupe ja/või lahkliha rebendite korral on kudede terviklikkus taastunud, keisrilõike korral on haav paranenud. Vaadataksegi üle, et see kõik on ootuspäraselt kulgenud.
Kui on toimunud raseduse katkemine või raseduse katkestamine kas tablettidega või kirurgiliselt, siis peaks kaebuste puudumisel kontrolli minema 2–3 nädala möödudes katkemisest/katkestamisest.
Mida naistearsti kontrollis käsitletakse?
Kui platsenta ja laps on saadetud patoanatoomilisele uuringule, siis tõenäoliselt on selleks ajaks olemas ka uuringu vastus. Vastusest sõltub, kas emal/isal on näidustatud lisauuringud. Näiteks kui tegemist on olnud põletikuga, on soovitatav kontrollida uuesti üle võimalike haigusttekitavate mikroobide esinemine suguteedes ja/või teha testid viirushaiguste esinemise osas.
Kui on esinenud loote väärareng, on tihti näidustatud uuringud ja nõustamine geneetiku juures, mõnel juhul on näidustatud uuringud hüübisvussüsteemi hindamiseks. Lisauuringute maht sõltub sellest, mis võis olla kõige tõenäolisem põhjendus surnultsündimisele.
Raseduse katkemise või raseduse katkestamise puhul kas tablettidega või kirurgiliselt vaadatakse üle (enamasti ultraheliuuringuga), kas emaka terviklikkus on taastunud ja kas katkemine on olnud täielik. Koos arstiga saab läbi arutada, kas ja millised lisauuringud on vajalikud. Kui peaks esinema tugev verejooks, valud alakõhus ja/või palavik, tuleks koheselt arstile pöörduda, vajadusel erakorralise meditsiini osakonda või haiglasse.
Kuidas uuritakse lapse surma/raseduse katkemist?
Kui toimunud on surnultsünd, siis uuritakse eraldi nii platsentat kui last. Hinnatakse mõlema vastavust raseduse suurusele, lapse väljanägemist (näiteks kas on väliseid või sisemisi muutusi, mis viitaksid võimalikule kromosoomi- või geenihaigusele või väärarengule); kudede tasandil hinnatakse põletiku esinemist, samuti on võimalik hinnata, kui kaua enne sünnitust loode võis hukkuda.
Enamuse enne 12. rasedusnädalat toimunud iseenesliku raseduse katkemise puhul on tegemist nii-öelda loodusliku valikuga – loote arengus on midagi lootusetult valesti läinud (enamasti on tegemist kromosoomide jagunemisega seotud seisundiga). Registreeritult katkeb umbes 10–15% kõigist rasedustest, tegelikkuses on neid kindlasti rohkem.
Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et lisauuringud (hüübivussüsteemi kaasasündinud häired, autoimmuunhaigused ja geneetiku konsultatsioon) on näidustatud, kui enne 12. rasedusnädalat on katkenud järjest kolm rasedust.
Järgmine: Tagasi igapäevaellu