Tagasi igapÀevaellu


Lapse kaotusega seoses on vanematel tarvis leida lahendus kĂŒsimusele, kuidas suhelda edasi teiste inimestega enda ĂŒmber. Kas ja mida öelda sĂ”pradele, tuttavatele, kolleegidele, naabritele ja teistele inimestele? Oma kaotusest rÀÀkida ei ole kerge. Samuti on valusad hetked, kui keegi kĂŒsib lapseootuse kohta vĂ”i uurib, kas vĂ”ib neid Ă”nnitleda.

Kui teised ei tea pere kaotusest, vĂ”ib kergesti tekkida olukord, mis ohustab vaevaga saavutatud emotsionaalset tasakaalu, kuni selleni, et hirm teiste inimeste kĂŒsimuste ees vĂ”ib panna pere isolatsiooni. SellepĂ€rast on vanematele lihtsam, kui vĂ”imalikult paljud inimesed nende ĂŒmber on juhtunust teadlikud.

Vanemate jaoks on vĂ€ga keeruline ka olukord, kui oodatavatest kaksikutest ĂŒks sureb. Siis tuleb leida viis, kuidas samaaegselt leinata ja rÔÔmustada. Keerukust lisab asjaolu, et vĂ€hesed ĂŒmbritsevatest inimestest teavad kahe lapse ootusest – vanemad vĂ”tavad vastu Ă”nnitlusi, aga toetus leinas jÀÀb saamata. SellepĂ€rast on oluline jagada rÔÔmusĂ”numi kĂ”rval ka kurba teadet.

Teistele jagatud sĂ”num vĂ”iks olla lihtne teade, et teie laps suri enne vĂ”i peatselt pĂ€rast sĂŒndi. Soovi korral vĂ”ib lisada mĂ”ne tĂ€psustuse ja vastata kĂŒsimustele. Kui te aga ei soovi kĂŒsimustele vastata, saab ka seda öelda, et te ei taha vĂ”i ei jaksa sellest rohkem rÀÀkida.

Kui vanematel endil ei ole jaksu sĂ”numit levitada, vĂ”ib seda paluda teha mĂ”nel pereliikmel vĂ”i sĂ”bral. Lisaks kurvale uudisele vĂ”ib neil paluda levitada ka vanemate soovi, kuidas nad tahaksid, et nendega kĂ€itutakse. Enamasti on raske taluda haletsemist – selle vĂ€ltimise palve vĂ”ib olla ĂŒks juhistest. Samuti vĂ”ib anda juhiseid, kas vanemad soovivad sellest teemast rÀÀkida vĂ”i on parem, kui tuttavad ei uuriks ilma nendepoolse algatuseta juhtunu ĂŒksikasjade kohta.

Sageli kardavad sĂ”brad ja tuttavad kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse hĂ€irida vĂ”i midagi valesti teha, ei osata kĂ€ituda vĂ”i ei teata, mida ĂŒtelda. Enamasti on sĂ”prade eemale hoidmine valus ja pettumust valmistav. SeepĂ€rast vĂ”ib anda neile teada, et kontakti vĂ”tmine ja kokkusaamise kutsed on endiselt oodatud. MĂ”ne aja möödudes vĂ”ib tekkida soov tunda end elus osalemas ning selle juures on teistelt tulnud ettepanekud abiks.

JĂ€rgmine rasedus

Meditsiinilises mĂ”ttes pole vĂ€ga tĂ€pset selgust, kui pikalt ja ka kas ĂŒldse peab uuest rasedusest pĂ€rast raseduse katkemist vĂ”i surnultsĂŒndi hoiduma. Erandiks on ehk keisrilĂ”ige, mille puhul vĂ”iks vĂ€hemalt kolm kuud vĂ”i veelgi parem pool aastat aega anda haavade paranemiseks ja Ă”mblusmaterjali lahustumiseks. Kui on olnud raseduse katkemine/katkestamine meditsiinilistel nĂ€idustustel vĂ”i vaginaalne sĂŒnnitus, vĂ”iks enne uut rasedust olla vĂ€hemalt ĂŒks (parem veel kui kaks) normaalset menstruatsiooni – see on mĂ€rk, et emakas ja munasarjade töö on korras.

Peamiselt sĂ”ltub jĂ€rgmise raseduse planeerimine sellest, kuivĂ”rd uueks raseduseks emotsionaalselt valmis ollakse. Vahel soovitakse vĂ”imalikult kiiresti uut last, et kaotusega toime tulla. Igal juhul peab endalt kĂŒsima, kas ollakse valmis selleks imevĂ€ikeseks vĂ”imaluseks, et ka sel korral ei lĂ”ppe rasedus terve lapse sĂŒnniga. Paljud emotsioonid vajavad settimist ja lĂ€bitöötamist – sĂŒĂŒtunne, tĂŒhjus, lein, tunne, et uut last planeerides “reedetakse” hukkunud laps – erinevatel inimestel kaasnevad jĂ€rgmise rasedusega vĂ€ga erinevad tunded.

MĂ”nede haiguste puhul (nĂ€iteks diabeet, kilpnÀÀrme haigused, neeruhaigused, sĂŒdamehaigused, kĂ”rge vererĂ”hk ja autoimmuunhaigused) tuleb arvestada ema tervisega ja haiguse vĂ”imaliku kulu ja kasutatavate ravimitega ning uus rasedus planeerida vastavalt sellele.

Enne jĂ€rgmise raseduse planeerimist on tihtipeale nĂ€idustatud uuringud vĂ”imaliku katkemise vĂ”i surnultsĂŒnni pĂ”hjuse leidmiseks – siis tuleks uue rasestumisega oodata seni, kuni uuringute vastused olemas. NĂ€iteks loote kaasasĂŒndinud vÀÀrarendite korral aitab geneetik hinnata nende kordumise riski ja uurib vajadusel nii ema kui isa.

Samas tuleb silmas pidada, et umbes 30% surnultsĂŒndide puhul jÀÀb lapse selge surmapĂ”hjus tuvastamata. Samuti pole tihtipeale tegemist vaid ĂŒhe haiguse vĂ”i seisundiga, vaid pĂ”imunud on mitmed erinevad pĂ”hjused.

Igal juhul on surnultsĂŒnni korral nĂ€idustatud jĂ€rgmise raseduse pĂ”hjalikum ja sagedasem jĂ€lgimine, eelistatult arsti juures. KĂ”ige olulisem on esimesel visiidil koos arstiga analĂŒĂŒsida pĂ”hjalikult eelmise raseduse kulgu ja teha konkreetne plaan, mida ja kui sageli uurida ning milliste tulemuste korral uuringud veelgi sagedamini nĂ€idustatud on.


JÀrgmine: Kui vajad nÔu