Kuigi surm on osa elust, võib see paljudele inimestele olla hirmutav ja võõras, seda enam, kui sureb laps, sest see on vastuolus elu loomuliku käiguga. Lapse kaotus on vanematele äärmiselt traumeeriv kogemus, mille mõju on pikaajaline ja etteennustamatu. On oluline mõista, et kui sureb laps, ei ole isa lein väiksem ema omast, samuti ei ole leina suurus võrdeline lapse vanusega, mis tähendab seda, et ka raseduse katkemine võib vanematele väga laastavalt mõjuda.
Kuigi emotsioonid on universaalsed, on kõik inimesed unikaalsed, ja oluline on teadvustada, et see, mis toetab üht inimest, ei pruugi aidata teist. Kõrvalolijatele võib keeruline olla lapse kaotanud, leinas vanema kõrval, nad ei pruugi teada, mida öelda või teha, aga võrgustikult saadav toetus on kriisiolukorras inimese paranemisel väga oluline. Paavo Piik on oma näidendis “Üle oma varju” öelnud nõnda: “…lihtne vajadus inimliku sideme järele kaalub teatud hetkedel üles kõik muu, ka loogika ja loodusseadused.” Sellest nähtub, et kõige tähtsam on olla kohal, olla olemas ning seda nii pereliikme, sõbra, kolleegi või tööandja rollis.
Kuna suure osa ärkvelolekuajast veedab täiskasvanu tööl käies ja tööd tehes, siis ei saa me leina kontekstis tähelepanuta jätta ka töötaja-tööandja suhet ja toetusvõimalusi lapsevanemale pärast lapse kaotust. Elu pärast lapse kaotust ei ole enam endine ja see mõjutab inimese hakkamasaamist igas aspektis, sealhulgas tööelus.
Eestis ei ole artikli autorile teadaolevalt sellesisulisi uuringuid tehtud, kuid 2018. aastal Inglismaal läbi viidud uuringust selgus, et üle poole (58%) uuringus osalenud lapse kaotanud vanematest tundis survet tööle naasta, 30% tundis vajadust rohkem kui kahe nädala pikkuse puhkuse järele, enne kui nad olid valmis tagasi tööle minema. Teisest samal aastal läbi viidud uuringust tuli välja, et tööandja oli pakkunud tuge tööle naasmisel igale viiendale lapsevanemale, kaks töötajat viiest ütlesid, et keegi ei rääkinud nendega töö juures lapse kaotusest ega pakkunud täiendavat töölt eemaloleku aega.
Tööandjana tasub mõelda, mida töökoht leinavale lapsevanemale pakkuda saab. Esimene kontakt inimesega pärast uudisest teadasaamist on olulise tähtsusega. Kaastunde avaldamine ning toe pakkumine on tähtsal kohal. Anna vanematele teada, et mõtled nende peale, et nii nemad kui surnud laps on olulised ning tunned neile kaasa.
Leinas ja valus inimestele on selliseid kontaktid tähtsad, see annab neile signaali, et neid ja nendega juhtunut ei väldita ega peljata. Organisatsiooni nimel võib inimesele saata leinakaardi ja -lilled või teha annetuse, mis aitab katta näiteks matusekulusid. On töökohti, mis pakuvad matusetoetust. Rahaline tugi on sellisel äreval ajal oluline, see võib võtta vanemate pinget majandusliku hakkamasaamise kontekstis vähemaks.
Tööandjal on võimalik töötajat toetada puhkuse pakkumise või koormuse vähendamise kaudu. Kui võimalik, võiks pakkuda paindlikkust puhkuse võimaldamisel ja/või tasustatud vabu päevi, et lapse kaotust kogenud töötaja saaks taastuda raseduse katkemisest, raseduse katkestamisest, surnultsünnist või beebi surmast.
Mõned vanemad soovivad tagasi tööle tulla kohe pärast juhtunut, teised vajavad pikemat eemalolekuaega. Kui ametikoht võimaldab, võiks leinas vanemale märku anda, et töö pärast ei ole vaja muretseda, et ta võib eemal olla senikaua, kui tunneb, et on valmis tööd jätkama.
Võiks arvestada, et töötaja võib mõnda aega füüsiliselt ja vaimselt kurnatud olla, tal võib esineda keskendumisraskusi, probleeme mäluga, väsimust. Hea oleks võimalus paindlikkuseks lühendatud töötundide ja/või töö algus- ning lõpuaegade osas, ehk oleks mingiks ajaks mõeldav ka osalise koormusega töö. Samuti võiks lapse kaotust kogenud töötajale pakkuda võimalust vajaduse ja soovi korral lühikese etteteatamisega puhkuse võtmiseks. Andke märku ka sellest, et töökaaslased abistavad, kui seda peaks vaja olema. Kolleegid saavad pakkuda praktilist abi igapäevaste tööülesannete täitmisel, mis võivad leinaperioodil keerukamad tunduda.
Olge teadlik surma-aastapäeva, lapse sünnipäeva, emade- ja isadepäeva, jõulude ja muude tähtpäevade olulisusest ja sel ajaperioodil võimalikust suuremast haavatavusest leinava vanema jaoks ning seda ka aastaid pärast juhtunut. Neil aegadel võib pakkuda töötajale vabu päevi, puhkuse võimalust.
Tööandja saab töötajat toetada ka psühholoogilise toe pakkumise läbi. Mõnikord võivad inimesed vajada leinanõustamist, kogemusnõustamist ja/või psühholoogilist tuge. Üheks variandiks sellise toe pakkumiseks on sõlmida koostööleping mõne vaimse tervise teenuse pakkujaga, kes saaks vajaduse ja soovi korral töötajaid psühholoogiliselt nõustada ja jõustada.
Mööda külgi ei jookse maha üleüldine teadlikkus leinast ja leinaprotsessist, seda enam, et surmast ja leinast ei pääse oma elus keegi, leinaprotsessi võivad käivitada ka teised elus ette tulevad muutused ja kaotused, sealhulgas näiteks ka koondamine või pensionile jäämine.Neil teemadel võiks harida kogu kollektiivi ja lisada leinateemalised koolitused asutuse koolituskavva. See annab organisatsioonile ja selle töötajatele valmisoleku nende teemadega silmitsi seismiseks, kui aeg on käes, seda nii isiklikus elus kui kellegi toetajana.
On ka võimalused tuge pakkuda kolleegide abil. Võib mõelda variandile leida töö juurest keegi nn turvaisik, kes on vahelüliks leinas vanema ja töökoha vahel. See inimene saab hoida teisi kolleege kursis sellega, mida lapse kaotanud töötaja soovib, et kolleegid teaksid, kuidas ta tahab, et temaga suheldaks, mis on tema vajadused. Kui leinav vanem hakkab tagasi tööle tulema, tasub küsida, kuidas ta soovib, et teda koheldakse, millega võiks arvestada. Mõistlik oleks kollektiivi eelnevalt informeerida, andes teada lapse kaotanud vanema tagasitulekust ja paludes olla abistav, toetav ning mõistev.
Oluline on olla teadlik toetuse paradoksist. Selle all mõeldakse olukorda, et kui midagi juhtub, siis kriisis inimese vajadus toe järele ei pruugi olla väga suur, aga kõik soovivad aidata. Aja edasi liikudes inimese vajadus toe järgi kasvab, aga kõrvalolijad on edasi liikunud ega pruugi mõista, kuidas abivajaja ikka veel paigal seisab. Samuti võib tugivõrgustikul tekkida raskest olukorrast ja teemast väsimus ning nad võivad muutuda tõrjuvaks. Abivajaja võib sellest tulenevalt pettuda, tunda end reedetuna ja kuna tema energiatase on vähenenud, tõmbub ta suhtlusest tugivõrgustikuga eemale. Võrgustik võib tõlgendada seda, et leinaja soovib rahulejätmist ja nii tekibki sotsiaalne isolatsioon, inimene tunneb end üksijäetuna.
Tuleb meeles hoida, et lein on pikk ja katsumusterohke teekond – sellest ei saada üle nädala, mõne kuu, aasta või koguni terve elu jooksul. Aja jooksul tunded leevenevad, aga elu ei ole kunagi endine ja kaotusvalu, raseduse katkemine ja lein võib endast tunda anda ootamatult millal ja kus iganes.
Iga hea tööandja kannab hoolt oma töötajate füüsilise ja vaimse tervise ning heaolu eest töökohal. Oskus märgata, sekkuda ja toetada võivad leevendada pingeid nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil. Tööandja, kes on teadlik juhtunu mõjust asjaosalistele ja toetav leinas inimeste vajaduste suhtes, tekitab usaldusväärsust ning hoituse-tunnet, mis omakorda mõjub jõustavalt ja ühendavalt. Samuti on tööandja vaatevinklist oluline välja tuua see, et mida rohkem tuge töötaja keerulisel lapse kaotuse ajal saab, seda tõenäolisem on, et tema töövõime taastub varasemaga sarnasele tasemele ja ta on võimeline ning motiveeritum organisatsiooni hüvanguks oma potentsiaali rakendama.
