Riko vanemate lugu

Nimi Riko on pĂ€rit Jaapanist. Selle tĂ€hendus on (ri) “jasmiin”, “tĂ”de” ja (ko) ” laps”. Meie ĂŒks ja ainuke Riko, kaheaastase Hugo vĂ€ikevend.

29. mai 2017 leidus teise rasedusaegse ultraheli kontrolli aegselt Riko sooles laienenud osa, mis nĂ€is olevat tĂ€is vedelikku. Sool oli ebatavaliselt ultrahelis vĂ€lja joonistunud. Minule broneeriti aeg Helsingi Naistekliiniku Looteuuringute osakonda (elame Soomes). KĂŒsisin arstilt, kas leid on haruldane. Arst vastas, et seda ei esine vĂ€ga sageli. 1. juunil kĂ€isin taas Naistekliinikus. Leid oli alles. Öeldi, et on vĂ€ga raske öelda, mille tĂ”ttu see esineb, kuid vĂ€ideti, et see vĂ”ib ka kaduda. Viimast lootsimegi.

8. juunil kĂ€isin magnetuuringul. NĂ€dala möödudes helistas Ă€mmaemand ja ĂŒtles, et vastuste saamine viibib kuni jĂ€rgmise nĂ€dalani.

Ootasime. Me ei rÀÀkinud kellelegi, kuna me ei tahtnud pÔhjustada asjatut paanikat. Uuringu tulemuseks oli normaalne sool. Laienenud soole osa oli kadunud, kuid Rikol esines vÀhesel mÀÀral vett kÔhuÔÔnes. Nutsime mehega mÔlemad kergendusest, mina kodus, tema tööl. KÀisin veel paar korda Naistekliinikus kontrollis.

13. juuli jĂ€lgimine lĂ”petati. KĂ”huÔÔnest ei leitud enam vedelikku. Olime Ă”nnest pimedad. Teadsime, et peagi sĂŒnnib meile vĂ€ike beebi. Oh, kuidas me eksisime.

10. august 2017 (rn 32+2). Kella 5-6 ajal hommikul tundsin valulikke emaka kokkutĂ”mbeid. MĂ”tlesin, et on veel liiga vara. SĂŒnnitus ei vĂ”i veel alata. KokkutĂ”mbed lĂ”ppesid. Helistasin tervishoiu asutusse, kus minu rasedust jĂ€lgitakse. Tegin liigutuste loendamise. Liigutusi oli liiga vĂ€he. Mees sĂ”itis kodu poole. Otsustasime minna Naistekliiniku EMO-sse. Kui lĂ”petasin mehega telefonikĂ”ne, nĂ€gin telekas beebi kirstu. Panin teleka kinni.

EMO-s otsis Ă€mmaemand Riko sĂŒdame hÀÀli. Ei leitud. Ämmaemandad viisid mind kĂ”rvalruumi, et arst saaks teha ultraheliuuringu. Arst ĂŒtles kohe: “Mul on vĂ€ga kahju, aga beebi sĂŒda ei lĂ¶Ă¶â€. MĂ”tlesin “Kas ma kuusin arsti midagi ĂŒtlevat?!”. Nutsin ja hĂŒĂŒdsin “Aga miks?”.

Sealsamas langes nagu uduloor minu ja Riko peale. Ma nĂ€gin, aga ei nĂ€inud. Kuulasin, aga ei kuulnud. HĂŒĂŒdsin “Aga miks?”.

Arst oli segaduses ja ĂŒritas Rikot uurida. Ämmaemand lohutas mind. Mind uuriti ja tehti vereproove. KĂŒsiti kas nĂ”ustun lootevee uuringuga. Vastasin “VĂ”tke aga!”. Uuriti kas tahan ööseks koju vĂ”i tahan jÀÀda sĂŒnnitama. Tahtsin koju. SĂ”nasin “Seda kĂ”ike on korraga liiga palju”. MĂ”tisklesin, et selliseid asju ei juhtu ilusal pĂ€ikeselisel pĂ€eval ja et minul tuleb sĂŒnnitada nĂŒĂŒd surnud laps! Helistasin mehele. Ta oli meie lĂ”unaund magava poja Hugoga autos parklas. Sain emakakaela kĂŒpsetava ravimi. Leppisime kokku, et hommikul lĂ€hen tagasi haiglasse.

Vereproovide vĂ”tmise jĂ€rgselt rÀÀkisin Ă€mmaemandaga, kes ĂŒritas varasemalt leida Riko sĂŒdame hÀÀli. Pisaraid valgus tema silmist kui ta ĂŒtles, et tema beebi suri aastaid tagasi rn 24. Ta kallistas mind, ta mĂ”istis. Ta soovitas teha Rikost mĂ€lestuseks pilte ning lohutas, et ĂŒhel pĂ€eval suudan taas naeratada. Ta saatis mind parklasse. Parklas auto ei kĂ€ivitunud. Aku oli tĂŒhi. Ma ei osanud teha muud kui nutta. Ei olnud vahet, mis kell on vĂ”i mis aastaaeg on. Inimesed kĂ”ndisid ĂŒmber haigla. Nende elus liikus aeg edasi. Meie elus ei olnud enam ajaarvamist, see oli peatunud.

SÔitsime kodu poole. Helistasin lastetarvete poodi öeldes, et me ikkagi ei tule Ôhtul ostma kahe lapse kÀru, mille olime eelmise pÀeva Ôhtul broneerinud, sest meie Riko suri rn 32. Olin ƥokis, kuid toimetasin tavapÀrast viisi. Kodus otsustasin teha perele toitu, kuna teadsin, et tulen olema paar pÀeva haiglas. Ma ei jÔudnud alustada, sest hakkasin tundma emaka kokkutÔmbeid. Saatsin sÔnumi oma doulale. Ta teatas, et pÀÀseb mulle toeks.

HilisĂ”htuks olin tagasi haiglas. Mees ja laps lĂ€ksid haiglast koju. Mainisin Ă€mmaemandale, et ma ei taha jÀÀda hetkekski ĂŒksi. Ta ei rÀÀkinud palju ja kĂ€is mitu korda pikalt Ă€ra. Ootasin pikisilmi doulat. MĂ”ttes lootsin, et Ă€mmaemand vahetuks. Hiljem vahetuski.

Kohtusime doulaga mitteplaanipĂ€raselt ja esimest korda jĂ€lgimistoas. SĂ”nasin doulale, et enda meelest sĂŒnnitan elava lapse, kuid pelgan Rikot sĂŒnnituse jĂ€rgselt nĂ€ha, kuna arst ĂŒtles EMO-s UH tehes, et ta on paistes. SĂŒnnituse poole peal olles tuli asjaolude sunnil varu-doula. Riko sĂŒndis 11.08.17 kl 3.15. SĂŒnnitussaalis oli vaikus. Valu oli hingeliselt ja fĂŒĂŒsiliselt pĂ”rgulik.

MĂ”tlesin, kas suudan kunagi tulevikus ĂŒldse enam sĂŒnnitada. Hoidsin Rikot mitu tundi sĂŒles. Doula tegi pilte ning laulis meile imekauni laulu. Ei suutnud ette kujutada, kuidas annan oma lapse Ă€ra. Ta nĂ€is ju vaid magavat.

Kui olin haiglas kĂ€isime kolm vĂ”i neli korda mehe ja lapsega Rikot vaatamas. Ämmaemand tegi perepilte. Nutsime. Hugo silitas vĂ€ikevenna pead. Hoidsime Rikot sĂŒles. Kohtasin haiglas inimesi, kes teevad tööd sĂŒdamega. Kohtusin inimestega, kes ei vaadanud minule isegi otsa. Minult kĂŒsiti: “Kas tahaksid kohtuda papiga ja sotsiaaltöötajaga? Kas tahaksid, et jĂ€tame sinuga ĂŒhenduse vĂ”tmise palve KĂ€py ry-le? Kas tahaksid, et helistame ise tervishoiuasutusse, kus sinu rasedust jĂ€lgiti?”

MĂ”tlesin, et ma ei saa miskit aru. Miks oleks vaja minul kohtuda papi vĂ”i sotsiaaltöötegijaga? Ühest tabletist piisas, et peatada rinnapiima tekkimine. Personal vahetus. Riko oli kuskil kĂŒlmas ruumis ilma oma pereta. MĂ€letan mĂ”tlevat, et kuidas sellega hakkama saan ning et ehk on tegu lihtsalt Ă”udusunenĂ€oga. Tahtsin sellest unest Ă€rgata! Minu silmad olid paistes nagu vĂ€ikesel seapojal. Nina oli nutmisest paistes ja tĂ€iesti kinni. Kasutasin hingamise kergendamiseks ninaspreid. Sain hunniku pabereid lugeda. Kellaosutid muudkui tikitasid. Magasin pooletunniste juppide kaupa. MĂ€lu oli kehv. Tajumine oli vÀÀrastunud. Trauma tegi kehas oma tööd.

KĂ€tte jĂ”udis kojumineku pĂ€ev. Me ei suutnud enam minna Rikot vaatama, kuna eelmisel pĂ€eval oli ĂŒks Ă€mmaemand unustanud panna Riko valmis vabasse sĂŒnnitussaali. Ta veeretati meie eest mööda valges pappkastis, mille kaas oli kinni. Ma ei tahtnud minna haigla uksest vĂ€lja. Parklas ma ei tahtnud istuda autosse, kuna teadsin et Riko jÀÀb maha. Tundsin kohutavat sĂŒĂŒtunnet. Kui jĂ”udsime koju tĂ”usis torm.

Kodus elasime nagu turistid vÔÔral maal. Kirjutasin igal hommikul paberile, mida teha ja mida mĂ€letada. Ma ei suutnud pĂŒsida Hugo kiires tempos. Mees tegeles lapsega ja mina hakkasin matuseid planeerima. Kord kui Joel ja Hugo olid vĂ€ljas, laskusin pĂ”lvili ja palusin Rikolt andeks. Lasime Ă”hku palli lootes, et see jĂ”uab Rikoni. KĂ€isime surnuaedades jalutamas.

Augusti lĂ”pus kohtusin Ă€mmaemandaga, kes sĂŒnnitusel Riko vastu vĂ”ttis. Ta mainis, et vĂ€lisel kontrollil leidus Rikol suurem kuklavolt ja et tegu vĂ”ib olla kromosoomihĂ€irega. Nutmine vĂ€henes. Tajusin esimest korda, et ehk ei olnud minu keha sĂŒĂŒdlane. Pelgasin tulevat.

30. august 2017 toimetati Riko beebile sobivas valges matuseautos haiglast krematooriumi. SÔitsime oma autoga jÀrel. Krematooriumi ees tegime pilte. NÀgime esimest korda kirstu ja urni. Need olid imekaunid. Matuseauto juht viis need krematooriumisse. Kirstu kaant me ei avanud.

5. september 2017. Ärasaatmine krematooriumis. Olime vaid me kolm. Hugo oli rÔÔmus, sĂ”i kĂŒpsist ja istus turvatoolis. Meil oli kaasas oma makk ning mĂ€lupulgal neli laulu. Tahtsin teha pilti kĂ”igest. Tahtsin peatada aja. Ei suutnud ette kujutada, kuidas jĂ€tame Riko taas. Kirstu kaas oli kinni. Vastasel korral poleks ma suutnud lahkuda. Panime mehega sĂ”rmed kirstu kaane ja kirstu ÀÀre vahele. Kirstus oli nii kĂŒlm.

7.september 2017. LĂ€ksime otsima Riko nimeplaati. Tema nimi oli kirjutatud valesti. Valisime uue nimeplaadi. Me olime enam kui muserdunud, me olime katki.

Inimesed lohutasid meid. Tuttava vĂ€limusega kortemaja naaber oli nĂ€inud mind mitu korda ilma kĂ”huta. Ühel pĂ€eval hĂŒĂŒdis ta parklas “Kuidas vĂ€ikevennal lĂ€heb?” Minuti pĂ€rast vastasin: “Ei ole enam.” Ta kinnitas, et oleme noored, saame veel lapsi ja et nĂŒĂŒd asi tundub hull, aga tegelikult see ei ole ĂŒldse hull. Ema ĂŒtles: “Usu, ta sĂŒnnib kunagi uuesti siia maailma. Usu!”. SĂ”branna ĂŒtles: ”Ju teda oli rohkem taevasse vaja. Elus juhtub selliseid asju.”

Miks inimesed on nii kehvad lohutama? Olen mĂ”elnud, et ehk peaks juba koolis Ă”petama kuidas toetada vĂ”i kohata leinavat vĂ”i trauma lĂ€bi elanud inimest. SĂŒnni kohta Ă”pime koolis palju, aga keegi ei Ă”peta kohtama leina. See on pĂ”randa alla peidetud, olemasolev, kuid nĂ€htamatuks jÀÀv tabu.

12. september 2017. LĂ€ksime kokkulepitud ajal jĂ€rele Riko urnile. Soovisime, et urn oleks enne matuseid paar pĂ€eva kodus. Krematooriumis öeldi, et urn on kadunud. Minule ulatati matusebĂŒroo number. Helistasin silmad vees meiega tegelenud naisterahvale. Ma ei suutnud rahuneda. Oleksin tahtnud karjuda taeva suunas “Mis jĂ€rgmiseks?”. Tol hetkel mĂ”tlesin, et me ei saanud viia Rikot haiglast koju ja nĂŒĂŒd ei Ă”nnestu ka urni koju viia. MĂ”tlesin, et kas tuhk on ikka alles. Hiljem samal pĂ€eval selgus, et Riko krematooriumisse transportinud matuseauto juht oli kĂ€inud ise koha peal ja leidnud urni. See oli olnud riiulis suurema urni taga. Samal pĂ€eval oli tehtud krematooriumis mitu viga. Õhtul kĂ€is Joel sĂŒda saapasÀÀres urni koju toomas.

15. september 2017. Riko matused. Me kolm, papp, kirikuvaht ning kiriku kell. Lehtki ei liikunud. Olek oli ĂŒllatavalt rahulik. Hugogi viskas kolm peotĂ€it mulda hauda. Lisaks veel paar lehte ja paar kivi. Õhtul tundsin sĂŒĂŒd, et miks ma ei nutnud oma lapse matustel.

3. oktoober 2017. Oleks tĂ€itunud ĂŒheksa kuud ning oli minu sĂŒnnipĂ€ev. Kogu pĂ€eva tuli vahetpidamata rĂ€nka vihma, looduse nuttu. Ema lohutas: “Riko sĂŒndis augustis. Kolmas oktoober on ju hoopis teine pĂ€ev. Sinu pĂ€ev.” Ta Ă”nnitles mind ĂŒli rÔÔmsana ning kirjeldas kui Ă”nnelik ta oli kui mina sĂŒndisin. Olin sĂ”natu. Olime kolmekesi kodus. Riko oli surnud. Palju Ă”nne. Palju Ă”nne. Minu sĂŒles polnud Rikot, vaid mehe ostetud valged lilled.

Hugo on olnud algusest peale teadlik, et temal on vĂ€ikevend, kes on surnud. Ta Ă”ppis kiirelt ĂŒtlema IKO ning kapist kĂŒĂŒnlaid otsima. Selle jĂ€rgselt on ta korduvalt osutanud sĂ”rmega akna suunas nagu tahaks öelda, et need tuleb viia hauale. Kui oleme sĂ”itnud krematooriumist mööda, ĂŒtleb Hugo : “IKO, IKO.” MĂ”ned korrad on ta lehvitanud lae suunas.

13. november 2017. Tulemused. Selgus, et Rikol ei olnud kromosoomihĂ€iret. Tema sool oli terve. Leiti, et arvatavasti detsembris 2016 olin saanud tsĂŒtomegaloviiruse (CMV) esmanakkuse. Riko organite kudesid vĂ€rvides ning seejĂ€rel mikroskoobiga uurides sai kinnitust Riko CMV nakkus. Viirust oli rohkelt kopsudes ning lisaks sĂŒdames, neerudes ja platsentas. Ajus oli mĂ€rke hapnikupuudusest. Riko pĂ”rn oli suurenenud ning tal oli aneemia. Ilmselt mĂ”ni aeg enne surma oli Riko kasv pidurdunud. Arst ĂŒtles, et kui Riko oleks sĂŒndinud elavana oleks lĂ”pptulemus olnud tĂ”enĂ€oliselt sama.

Mina haigestusin rĂ€ngema kĂŒlmetuse laadselt 27. detsember. Samal pĂ€eval tulime Eestist tagasi Soome. Jaanuari algul jĂ€in Rikot ootama. 27. detsembri öösel oli mul ilmselt palavik. VĂ€risesin, kuna oli kĂŒlm. Olin aga niivĂ”rd vĂ€sinud, et jĂ€in kraadimata magama. Hommikul olin ĂŒleni higine. JĂ€rgnevad kaks nĂ€dalat esines pĂ”rgulikku kurguvalu ning oli nohu. Arsti sĂ”nul oli tĂ”enĂ€oliselt tegu CMV nakkusega ning selle pĂ”hjal vĂ”ib öelda, et nakatusin 3-14 pĂ€eva enne sĂŒmptomite ilmnemist. Ei tea. kas haigestusin juba Soomes enne Eestisse minekut vĂ”i jĂ”ulude ajal Eestis. MĂ€letan kui vĂ€ga ma ei soovinud minna gripihooajal jĂ”uludeks Eestisse, kuna pelgasin gripiviirust. Pelgasin, et Hugo vĂ”ib haigestuda, kuid ei julgenud sugulastele minemata jĂ€tmisega pettumust valmistada.

NĂŒĂŒd mĂ”tiskleme sageli, kas Riko oleks elus, kui oleksime veetnud jĂ”ulud rahulikult kodus Soomes oma soove arvestades. Vastust ei saa me kunagi. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et kui ma oleksin jÀÀnud ootele 1-2 kuud hiljem oleks tĂ”enĂ€oliselt sĂŒndinud elus ja terve beebi. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et minu keha valmistas viiruse vastuaineid samal ajal kui jĂ€in rasedaks. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et kĂ”ike pole vĂ”imalik kontrollida. Tuleb meeles pidada, et viirus ei tulnud hĂŒĂŒdes.

Me ei teadnud. Tuleb leida viis, kuidas anda andeks enesele ja ka nakatajale. Kui me oleksime teadnud, seda poleks juhtunud.

Kirjutades seda teksti on jaanuar 2018. KĂŒsin eneselt samu kĂŒsimusi iga pĂ€ev ja seejĂ€rel lohutan end teadmisega, et viirus ei tulnud hĂŒĂŒdes. Kauplemine, iseenda ja teiste sĂŒĂŒdistamine on mĂ”nevĂ”rra vĂ€henenud. On pĂ€evi, mil Lein pĂ”hjustab sisemist tormi. Siis Ta nĂ”uab tĂ€helepanu ja kulutab kohutavalt energiat, joob pisaraid ja sööb erinevaid tundeid. On pĂ€evi, mil Lein on rahulikum, kuid alati nĂ”uab ta tĂ€helepanu. Praegugi on mĂ€lu kehva ning ajakulu tajumine on hĂ€iritud. Olen planeeritult uuesti ootel. Tean, et minu kehas pole veel kahe raseduse aegselt lootele ohtliku viiruse (toksoplasma, viies haigus) vastuaineid. Olen elu jooksul jÀÀnud ootele kolm korda ning seda vaid jaanuaris. Kuidas tuleme toime? Ei tea. Tunded on vastukĂ€ivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu vĂ”idab.Tunded on vastukÀivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu vÔidab.

Pisikese Riko emme ja issi
Anna ja Joel

JĂ€rgmine: Kristiina ja Andrese lugu