Mälestustekarp

Hetk, milles on nii „tere tulemast“ kui ka „hüvasti“…

Palun öelge keegi, et see on vaid halb unenägu. Lähen sünnitusmajast koju… ilma lapseta. Sammun mööda pikka koridori ja kuulen laste nuttu. See valu teeb põlvist nõrgaks, sest minu süli on tühi. Minu last ei ole enam. Beebid ju ei peaks surema. Ometi mina olen seda kogema pidanud. Kuidas minna edasi, kui oled hoidnud süles oma väga oodatud ja armastatud last… surnuna? See kogemus muudab inimest. Alatiseks. (väikse ingli ema)

Igal aastal sureb Eestis üsasiseselt 70 beebit (üle 22. rasedusnädala). Lisaks veel paljud beebid alla 22. rasedusnädala. Tõenäoliselt ei soovi keegi sellel mõttel pikemalt peatuda, sest pisikese beebi surm on nii õõvastavalt kurb. Ometi on nende laste vanemad selle olukorraga silmitsi ning nad vajavad ümbritsevate inimeste tuge ja mõistmist. Olukorra teeb keeruliseks see, et kui oma lähedast kaotades leiname temaga minevikus koosveedetud hetki ja hoiame kallina temaga seotud mälestusi, siis pisikesest beebist ei pruugi teised just palju teada. Kui beebi sureb oma ema üsas, siis jäävadki koosveedetud hetked vaid perekeskseks. See väike kodanik on jõudnud teha endale kindla pesa oma vanemate südametes ja mõtetes. Tema on oma pere tulevik. Kui ühel hetkel seda pisikest enam ei ole, siis kaotavad vanemad suure tüki oma olevikust ja ka tulevikust ning seejuures pole ei perel ega ka teistel inimestel lapsega seotud minevikumälestusi.

Meil ei saa iialgi olema ühtegi pilti tema esimestest hammastest, sammudest, tema naeratusest. Sellest, kuidas tal moosisaia süü on moosivuntsid üle näo. Ei ühtegi pilti, ei ühtegi koosveedetud hetke. Ometi ta oli ju olemas. Õnneks on meil sünnitusmajas tehtud foto ja kaart pisikeste käe- ja jalajälgedega. Need on ainsad mälestused. Väga kallid mälestused. Mu poja, mitte keegi ei saa mind keelata sind oma südames kandmast. Vaata, kallis, nüüd, kui vaatan su fotot ja kallistan tekikest, ma naeratan. (väikse ingli ema)

Lisaks psühholoogilisele toele pakutakse mitmetes riikides toetava meetmena mälestustekarbikest, mis antakse lapse kaotanud vanematele haiglas. See aitab alustada leinateed ning koguda pisikese beebi kohta mälestusi.

Ma pean väga kalliks oma tütre mälestustekarpi, mis anti meile haiglast kaasa. Kui oma tütrekest kätel hoidsin, siis katsin ta karbis olnud tekiga. Nüüd, seda tekki nuusutades, ma tean, et ta oli olemas. Tean ka, et teda enam ei ole. Karbis olnud papud panin temaga kaasa… Kogusin albumisse ultrahelipildid ja haiglas tehtud fotod. Vaatame neid aeg-ajalt koos tema väikse vennaga. (väikse inglitüdruku ema Inglismaalt)

Meie soov on, et lapse kaotanud vanemad leiaksid oma raja tervenemisele, läbides selleks vajaliku leinatee. MTÜ Vaikuse Lapsed koos mitmete hakkajate lapse kaotanud emadega on kutsunud ellu algatuse „Mälestustekarp“. Eesmärgiks on luua karp esemetega, mida vanematel on võimalus seostada oma lahkunud beebiga. See on märk vanematele teiste ümberkaudsete hoolimisest ning ühtlasi aitab neil koguda mälestusi, mida väikse sündimata lapse puhul on väga vähe kogunenud.

Me tajume, kui suurt kurbust see teema ka sinus tekitab. Siiski loodame, et sa suudad kaasa mõelda ning oma abikäe ulatada. Sul on võimalus selles projektis kaasa lüüa kahel viisil. Esiteks võid sa toetada projekti rahaliselt, tehes annetuse MTÜ Vaikuse Lapsed kontole EE502200221048925078 (märgusõna “mälestustekarp”). Sellega toetad mälestuskarpide komplekteerimist. Kogutud raha eest ostavad projektigrupis tegutsevad emad karpidesse mälestusesemed (näited allpool). Teise võimalusena saad ise kokku panna personaalse karbi vastavalt alltood juhistele. Saatmise osas võta, palun, ühendust e-posti aadressil info@vaiksed.ee.

Toetudes lapse kaotanud vanemate kogemusele, oleme koostanud nimekirja asjadest, millest mälestustekarp võiks koosneda. Karpi ise kokku pannes võid sa teha allolevatest esemetest valiku. Vajadusel lisame ülejäänud esemed ise. Oluline on meeles pidada, et kõik asjad peaksid sobima nii poistele kui ka tüdrukule ehk et parem on kasutada neutraalseid värve ja kujundeid. Soovitame eelistada pigem väiksemamõõdulisi esemeid, sest siis mahuvad need kõik karpi ning vanemad saavad ise soovi korral veel asju juurde lisada. Näidet mälestustekarbist vaata siit.
Pildiraam või album. Enamasti teeb ämmaemand või pere ise pisikesest beebist pilti. Paljud vanemad koguvad albumisse ultrahelipilte või raseduse ajal tehtud fotosid. Pildiraam või album võib olla nii ostetud kui ka ise meisterdatud.
Küünal.
Mälestusese – kujuke või mänguasi. See peaks olema mõni armas ese, näiteks väike karumõmmi, ingel, liblikas, linnukene vms. Mälestus, mis sümboliseerib lahkunud beebit.
Soe ese. Näiteks mütsike, papud või tekike. Nende esemete puhul on vanematel võimalus valida, kas panna see lapsega kaasa või jätta endale mälestuseks.

Täname sind, et oled valmis kaasa mõtlema ja toetama!
Lisainfo MTÜ Vaikuse Lapsed e-posti aadressil info@vaiksed.ee ja otsi Facebook´is “Inglilapsed” lehte.

 
 
 
tsoon.com