Lapse kaotusest tulenev lein on talumatult raske kogemus. Seda on naisena ränkraske üle elada ja võib juhtuda, et lein jätab mitte ainult partneri tähelepanuta, vaid see saab osaks ka teistele peres olevatele lastele. Veel on võimalikuks ohukohaks see, kui kaotusvalu jagamise peamiseks allikaks saavad pere olemasolevad lapsed. Või otsustatakse saada kiiresti uus laps.
Kui vanemate lapsekaotusleina otsustatakse varjata olemasolevate laste eest, siis jõuab see teadmine varem või hiljem nendeni nagunii, sest vanemate rasked tunded paistavad neile välja. Lapsed võivad sel juhul tunda end reedetu ja kõrvalejäetuna ning emotsionaalne distants vanemate vahel võib perele tulevikus teha karuteene. Nii olulisest sündmusest nagu sündimata pereliikme kaotus tasub siiski lastega rääkida, olgugi, et meeles võib mõlkuda loomulik soov lapsi kaitsta.
Võib juhtuda ka see, et vanemate leina korral läheb nende energia surnud lapsele, keda hakatakse idealiseerima ja mälestama. Elavad lapsed võivad seega tunda surnud õe või venna vastu vimma tunda, et see vanemate tähelepanu ära võtab, teda ülistatakse ja igatsetakse. Lapsed võivad omapoolse leina puhul selliseid tundeid tunda ja neist segadusse sattuda ning sageli ei julgeta neid vanematega jagada.
Partneritel võib tekkida õigustatud küsimus selle kohta, palju ja mida üldse rääkida leinast lastele. Siin oleneb palju ka sellest, mis vanuses lapsed on. Kui tegemist on koolis käivate lastega, kellega saab juba dialoogi pidada, võib neile selgitada toimunut, et kahjuks õde-venda neile ei sünni ja püüda vastata lapsel tekkida võivatele küsimustele. Kindlasti tasub jagada ka tundeid, et ollakse lohutamatult kurb toimunu üle ning et sellega seonduv ajab nutma. Toetav võte võib olla võtta lapsed kaasa mälestusteenistusele või teha nendega läbi mälestusrituaal, näiteks lasta koos õhupalle lendu ja saata häid soove sündimata beebi hingele.
Kui pere olemasolevad lapsed on maimiku- või koolieeliku eas, kes ootasid uue ilmakodaniku sündi perre, tasub ka nendega rääkida, arvestades, et selles vanuses lapsed on varmad enda peale peres toimuvaid sündmusi võtma ja end nende toimumise põhjuseks pidama. Tasub üle kinnitada, et nende teod või tegematajätmised ei põhjustanud kõhutita surma. Ka nendele tasub rääkida enda tunnetest, mis leinaga kaasnevad; arutada näiteks seda, kuhu beebi hing läks ning püüda vastata tekkida võivatele küsimustele.
Teise ohukohana välja toodud asjaolu, et olemasolevad lapsed peavad sageli kuulama ja arutlema kaasa lapse kaotusega kaasnevate tunnete ja toimuva üle, teeb samuti perele karuteene. See paneb laste õlgadele vastutuskoorma, mille kandmiseks on nad nõrgad. Lapsed võivad ka ise tajuda alateadlikku vajadust rõõmustada ja lohutada oma leinas olevaid vanemaid ning nad on võimelised minema püsivalt pere tujutõstja rolli. Samas on neil vaja olla laps ja seepärast on oluline, et pere leiaks ventileerimiskohaks mõne usaldusväärse täiskasvanu, väljaõppinud professionaali kriisi- või kogemusnõustaja või psühholoogi näol ja väldiks laste kasutamist selle kanalina. Kui on näha, et laps püüab leinava ema-isa meelt alatasa parandada, siis võib talle rahulikult öelda, et vanemad saavad ise hakkama oma tunnetega ja otsivad abi, lapse ülesanne on mängida, hoolitseda oma kohustuste ja õppimiste eest.
Kolmanda ohukohana välja toodud asjaoluks võib saada partnerite poolt kas alateadlik või teadlikult vastu võetud otsus saada kiiresti uus laps, andmata vähemalt ühte aastaringi endale aega kehal ja meeltel lapse kaotusest taastumiseks ning leinaprotsesside läbitöötamiseks. Sel juhul võib uuest lapsest saada nö asenduslaps, kes kannab vanemate ettekujutust ja ideaale eelmisest lapsest, aga kellel jääb oma mina välja arenemata ja ta ei pruugi vastata vanemate ootustele, sest ta ei küündi surnud lapse tasemele. Selline laps võib üles kasvada kummalise tundega, et teda ei ole oma peres omaks võetud ja et ta pole kunagi piisav. Täiskasvanuna võib asenduslaps tunda rahulolematust kui pealtnäha elu tähtsad valdkonnad sujuvad, tema sage kaaslane on võõrandumine, püsiv kurvameelsus ja üksildus. Kui oodati poega, kes enne sündi suri ja asenduslapsena sünnib tütar, võib tema kanda oma sooga seonduvaid murekohti, näiteks kujuneb tal sooidentiteedihäire. Psühhoterapeudi juures saab teadvustada asenduslapseks olemise temaatikat ning see võib aidata tuua ellu teistsugust perspektiivi.
Tugev paarisuhe on peres kasvavate jaoks suurepärane turvasadam ning aus ja avatud suhtlus pere kõigi liikmete vahel välistab vääritimõistmist ja lähendab. Kui leinatemaatika ja lapsekaotuslein muutub käsitletamatuks, on vaja ühiselt otsida abi.
