Matus on lapse kaotusega kaasnev toimetus. Ent ükski sündmus ei saa teoks planeerimise ja korraldamiseta. See on toimekas ja aktiivne faas, millega kaasnevad lapsega seonduvad tegevused. See on viis hoida last enda läheduses ja kogukonna teadvuses. Kuid samas ka kokkuvõtte tegemine olnust. Lapse matmine on haruldane olukord ning vanemluse üks raskeim ja ärapidiseim ülesanne. See on punkti panemine kohale, kus tegelikult peaksid olema ju hoopis teistsugused kirjavahemärgid: koma, mõttepunk, semikoolon jne.
Pärast meie varateismelise surma, polnud meil ühtegi tema poolt välja pakutud ideed, millega matuste korraldamisel arvestada. Mäletan, kuidas igatsesin seda, et oleks olnud mingigi vihje või ettevaatav plaan, mis oleks lihtsustanud lapse surmale järgnenuid toimetusi.
Kuid samas teadsin, et K. võimekus usaldada inimesi ja loota, et nad annavad oma parima oli, fenomenaalne ja sellest piisas. Ja nii me siis kogusimegi kokku selle, mis tema jaoks oli tähtis olnud ja mis oli temast järgi jäänute jaoks tähtis.
Tegime lapse näolised matused. See oli kandev idee, mis ilmestas matusetalitust koos selle erinevate osadega.
Pärast K. lahkumist otsustasime lasta asjadel edeneda nende loomuliku survega. See tähendas seda, et andsime endale ja K. lähedastele võimaluse leida ühine sobiv aeg matuse läbiviimiseks.
Seega matused toimusid, kuu aja pärast, pärast lapse surma. Lapse keha hoiustati külmkambris. Korraldada nädala jooksul pärast K. lahkumist matus oleks olnud ülearu koormav tegevus meie pere jaoks, milleks me polnud valmis. Matuse päevaks osutus pühapäev, mis läks vastuollu peavoolu arusaamaga. Takistuste ületamiseks sain ideid ühelt teiselt inimeselt, kes oli samuti matnud oma lähedase pühapäeval.
Kui päev ja aeg olid valitud hakkasime mõtlema sellele, kas laps sängitatakse kirstuga või urniga. Valisime urniga sängitamise, et vältida K. keha kõdunemist. Ühtlasi määras see valik ära surnuaia, kuhu K. maeti. Tegu oli surnuaiaga, mis on meie kodust jalutuskäigu kaugusel. Ja kuigi meil kedagi lähedast seal puhkamas polnud, meeldis meil kevaditi käia selles surnuaias õitemerd imetlemas.
Kirstu leidmiseks uurisin erinevate pakkujate kodulehekülgi. Avastasime, et kirste on kahesuguseid. Ühed, mis on kangaga kaetud ja teised, mis on töödeldud puitpinnaga. Kaalusime paari kangaga kaetud kirstu varianti. Osadel kodulehtedel olid pildid erinevatest kirstudest hinnanimekirjata. Mõtlesin katsetada helistamist. Kõne võeti vastu. Rääkisin teenindajale meie olukorra ära ja seejärel viisin jutu kirstu peale. Kirst osutus meie eelarvele sobivaks. Kuna puusepatöökojal oli pakkuda paar eri linase kanga ja pitsi tooni ning pitsi laiust, siis tegi teenindaja ettepaneku jätkata suhtlust e-posti teel. Otsused said langetatud fotode põhjal. Tellisime elevandiluu värvi linase kangaga kirstu, millel olid valged laiad pitsribad, koos transpordi teenusega linna, kus elame. Puusepatöökoja teenindus oli ladus ja kärme. Kliendikogemus oli igati positiivne. Olime väga tänulikud teenindajale tehtud töö ja Jumalale saadud abi eest.
Kuna surnuaia juurde ei kuulunud matmiskabel, tuli meil leida ärasaatmisteenistuse tarvis sobiv koht. Selleks osutus ühes maakohas asuv puukabel, mis oli soojustatud, piisavalt mahukas ja milles on teenistusega kokku sobiv altarimaal. Vihje kabeli kohta leidsin ühest blogist. Kuna elame jumalasuhtes, oli juba eelnevalt selge, et läbiviidav matus saab olema kristlik.
Tulenevalt meie pere aktiivsest koguduseelust oli K. suhelnud oma elu ajal mitmete pastoritega. Tegime ettepaneku pastorile, kellega K. oli kõige tihedamini lävinud, viia läbi matmisteenistus.
Matusel on kaks ulatust. Üks on lahkunu elulooga seonduv ulatus ja teine lahkunust järelejäänute ulatus.
Matus on kogukondlik sündmus, kus leinatakse kogukondlikult lahkunut. Matus väljendab seda, kuidas lähedased soovivad leinata. Matused on mõeldud mahajääjate jaoks. Kui neid kahte ulatust matuse korraldamisel meeles pidada, siis tekib olukord, milles inimene on nähtud ja kuuldud ja kõnetatud.
Matus peegeldab ka inimeste eluväärtusi, mis väljenduvad eelkõige valikutes. Ja kui mõelda sellele, kelle leina järgi matustel joonduda, siis leian, et eelkõige tuleks lähtuda lahkunu tuumpere leinast. Lahkunu vanavanemate ja ülejäänud sugulaste ning lähedaste leinaga arvestatakse võimaluste piires. Kokkuvõtvalt võime öelda, et matus on lahkunu eluloo ja leinaliste vajaduste ühildamine ning kooslus.
Lahkunu elulooga seonduv ulatus. Me otsustasime teha K. näolise matuse. Tema elatud elu ja tegevus pidi kuidagi korraldatavast talitusest välja kooruma. Palusime pastoril koostada jutlus, pealkirjaga „Tähistades elu“. Me ei soovinud, et matusel oleks üksnes süngust ja nuttu, vaid et tegemist oleks elu tähistamisega, rõõm lapsest, kelle Jumal meile andnud oli. Kuna oli kevadtalv, siis andis aastaaeg matusele oma heleda ja sillerdava tonaalsuse, mis sobis hästi kokku K. isiksusega.
Teine punkt, kus me lastepärasuse välja tõime oli peielaua toit. Me pakkusime popkorne, mis oli mõeldud eelkõige peielauas osalevatele lastele ja noortele. Peielauas oli elav muusika, kus esitati neid laule, mida K-le laulda meelis. Lisaks lauluesitusele laulsime ka mõned tema lemmiklaulud ühiselt.
Lapsenäolisus toodi välja muusikas, toidus ja jutluses ning väljendus ärasaatmisteenistusele kutse saanud inimestes. Kuna K. oli tegus ja sotsiaalne laps, kes omal algatusel tõi meie perre mh. selliseid kontakte, keda meil ilma temata poleks tekkinud, siis otsustamise teha kogukondliku ärasaatmisteenistuse. See tähendas K. laia suhtlusringkonna kaasamist ärasaatmisteenistusele. Kaasamise eesmärk oli anda erinevatele kogukondadele võimalus leinata K-d ühiselt ja ennetada olukordi, kus meile kui tema vanematele tuleb vastu tee peal keegi inimene ja küsib K. käekaigu kohta teadmata, et tegelikult teda enam pole. Kogukonnad ise otsustasid kutsele reageeringu vastuse.
Kui me ärasaatmispäeval matmiskabelis teenistuse algust ootasime, haihtus minust kurbus ja valu. 120. kohaline matmiskabel sai inimestest pilgeni täis. Istmetele mitte mahtunud inimesed istusid kas trepil või seisid püsti. K. kohalolu väljendus meile tuntavalt kõikide matusele tulnud inimeste kaudu. Nemad tegi meie jaoks K. elavaks. Kohal olid lapsed koos vanematega, varateismelised, noored ja kõik pealinna kandi pastorid, K. koolikaaslased vanematega, lastega pered kogudusest jne.
Kui jutlus oli peetud, piiblitekstid loetud ja muusikaline osa oli möödas sai iga pere isiklikult hüvasti jätta K-ga ja avaldada kaastunnet K. perele. Hüvastijätt teostati nõnda, et iga leinaline koos oma lähiperega käis viimas kirstu juurde lille või vaniku ning ütles sinna juurde soovi korral mõned mõtted. Pärast seda pöörduti K. ülejäänud pere poole kas peanoogutusega või pere kallistamisega. Noogutuste ja kallistuste eesmärk oli avaldada kaastunnet perele ja lohutada meid. Enamus teenistusel osalejatest otsustas pärast kirstu juures käimist kallistada meid. Olime selle üle väga tänulikud. Kallistuste vastuvõtmiseks tõusime püsti. Ja lõpuks üksnes seisimegi püsti, kuna meie juurde tekkis elav järjekord. Vahepeal naersime, et oleksime nagu presidendi vastuvõtule sattunud mitte kätlema oma külalisi vaid vastu võtma südamest antud kaastundekallistusi. Kallistused soojendasid südant ja jõustasid meid.
Kui kabelis toimunud teenistus oli läbi, viidi K. külmkambrisse ja läksid matuselised peielauda.
Peielaua dekoratsioonid. Mõtlesin peielaua kaunistamise tarvis sirvida mõningaid meisterdamisajakirju. Jõudsin tõdemusele, et ajakirjad vaikivad sellest teemast. Seadsin sammud meisterdamistooteid müüvasse kauplusesse. Vaikus jätkus. Interneti maailma ei viitsinud kaevuda. Imestasin omaette, kuidas võib olla nõnda, et pulmade kohta leidub kõiksugu dekoratsioone ja ideid, kuid matuste kohta mitte midagi. Inimesi sureb ju iga päev. Kas selle pärast olengi istunud üksnes sellistes peielaudades, kus kaunistusi pole olnud või on need olnud tagasihoidlikud…
K. meeldis voltida salvrätikutest igasuguseid toredaid kaunistusi meie peolauda. Niisiis palusingi ühel memmel otsida K. peielauda mingid sinna sobivad rahvuspärased salvrätikud koos voltimisettepanekuga. Tal õnnestus leida mustad suured salvrätikud, mille ääri palistasid veidi muhu mustrit meenutavad lilled. Samuti sai ta lihtsa ja toimiva idee kuidas neid viiskalt peielaua kaunistuseks voltida.
Pulmadest inspireerituna tulid mulle meelde aastate tagused kaunistused meie enda pulmalauas. Otsisin need üles ja vaatasin nende väljanägemist. Mõned satiiniribast volditud roosid vajasid sättimist. Olin omal ajal teinud meie pulmalauda pabernöörist sinised rukkililled ja rohelise teibiga kaetud paksu pabernööri külge kinnitatud satiiniribast roosid. Paks pabernöör koos satiinroosidega moodustasid roniroosi. Oli ka teine idee, kuidas peielauda kaunistada. Rohelised mustikavarred. Enamuse valikul otsustati, et peielauda pannakse valgele linale valge serviisi vahele looklema roniroosid koos rukkilillede ja salvrätikutega. Peielaua põhivärv oli valge. Seda täiendasid must, punane, roheline ja sinine. Me poleks kunagi osanud ette näha, et üks meie, kui tulevaste lastevanemata ülesanne saab olema istuda järgmine kord oma lapse peielauda koos oma viieteist aastaste taguste pulmalaua kaunistusega.
K-le meeldisid rosinad. Tal oli tavaliselt taskus või kotis rosinapakike nosimiseks. Peielauast lahkujatele andsime mälestuseks tükikese temast – rosinapakikese. Tema mulda sängitamine viidi läbi väikses ringkonnas mõned nädalad hiljem.
Kokkuvõte. Kuidas siis võtta kokku matusega seonduv?
- Võimalusel varu aega matuse korraldamiseks.
- Korralda lahkununäolised matused. Kui mälestusi pole olnud, kasuta matusel enda unistusi lapse elamata jäänud tulevikust.
- Arvesta oma meelemaastikuga lapse kaotuse leinas olijana matuse korraldamisel.
- Palu abi inimestelt ja oma suhtlusringkonnalt matuse korraldamisel.
- Matus on hea viis läbi elada leina koos erinevate lahkunu suhtlusringkondadega.
- Palu ärasaatmisteenistuse jutlus endale mälestuseks pastorilt.
Kristel Harjaks, Helsingis, 7.2.2023, lapse kaotanu lapsevanem ning leinakogemusnõustaja
