See oli mu esimene rasedus, tervis oli korras ja kõik kulges plaanipäraselt. Kõik muutus aga 20. rasedusnädalal, kui ultrahelis avastati, et lapse südameaort on ühest kohast kitsam. Edasi läksime uuringutele Tartusse, kuhu mind suunati ka sünnituseks, et pärast sünnitust pojale kohe aordilaiendusoperatsioon teha. Kuna see pidi olema suhteliselt levinud ja lihtne protseduur, siis hoolimata sellest, et olime lapse pärast natuke mures, ei tulnud me kordagi isegi mõttele, et võiksime lapsest ilma jääda.
Sünnitasin ilusal päikeselisel maikuu päeval, pärast keisrit pandi laps mulle korra näo juurde ja siis viidi kohe intensiivi. Natuke aega hiljem tuli sealt aga kõne, et asjad on halvemini kui algselt arvati.. Poja oli intensiivis, mina pikali taastumas keiserlõikest ja kuna ma ise käia ei saanud, siis käis mees ja filmis last, et mulle näidata.
Teisel päeval öeldi samuti, et häid uudiseid pole ja seis kriitiline. Kolmandal päeval, kui lõpuks ise kuidagi liikuma sain ja mind intensiivi last vaatama lubati, öeldi mulle, kui sinna kohale jõudsin, et kahjuks ei ole võimalik enam ühegi operatsiooniga meie lapse elu päästa. Seda šokki, abitust ja meeleheidet, mis selle uudisega kaasnes, ei olegi võimalik kirjeldada. Mõni tund hiljem suri meie laps sealsamas intensiivis.
Meil lasti surnud pojaga ka hüvasti jätta. Olime tema kõrval intensiivis, kui näidud kehvaks läksid ja arstid elustama hakkasid. Selleks ajaks soovitasid nad meil palatist välja astuda. Vajusime sinna koridori ja ootasime ja nutsime. Siis helistati meile ja öeldi, et elustada ei õnnestunud ja küsiti, kas tahame tulla surnukehaga hüvasti jätma. Läksime ja alles siis sain oma last esimest korda ka süles hoida.
Siiamaani on meeles, et ta oli raskem kui ma olin ette kujutanud, ta tundus ju nii pisike. Olime temaga kuskil pool tundi, ta keha hakkas vaikselt jahtuma, üritasin meelde jätta temast nii palju kui võimalik tema lõhna, katsusin ta nägu ja käsi.
Kohe pärast poja surma pakkisime asjad ja tulime haiglast tagasi koju. Ei suutnud enam hetkegi olla sünnitusmajas teiste õnnelike perede ja beebide keskel. Sõitsime öösel Tartust Tallinna nii, et sellest sõidust ei mäleta ma suurt midagi, kogu tee oli kui udus. See tühjus, mis öösel koju jõudes valdas, oli meeletu…
Ühe kõige jubedama emotsioonina mäletan sellest samast esimesest ööst kodus, et ärkasin keset ööd ja rinnast tilkus piima ning siis meenus hetkega, et mu laps ei ole ju minu kaisus, ta on ju KÜLMAS surnukuuris! See mõte, et ta on seal kaugel pimedas ja külmas ilma minuta, oli nii õudne ja tegi lausa füüsiliselt haiget.
Algus oli meeletult raske – esiteks lapse surmaga seotud paberid ja muu asjaajamine, siis tuli üritada kuidagi argitoimetustega hakkama saada. Üks raskemaid hetki oli umbes paar kuud pärast poja surma. Meie akna all on laste mänguväljak, mingil hetkel tabasin, et jälgin seal neid emasid väikeste lastega mängimas ja siis vaatasin kapil poja urni… See hetk lõikas nii valusalt nagu noaga, et neil emadel on oma pisikesed ja minul on lapsest järgi ainult väike urn tuhaga.
Läksin suhteliselt kohe paari nõustaja juurde, et saada nõu leinaga toimetulekuks. Otsustasin, et hakkan sellega teadlikult tegelema, sest paigalseis ja mitte midagi tegemine tundusid veel raskemad ja hullemad. Kontrollisin teadlikult oma mõtteid. Sain psühholoogilt nõu, millised mõtted on osa leinaprotsessist ning tuleb läbi mõtelda, isegi kui see haiget teeb. Samuti tuleb teatud mõtted kohe peast eemale ajada, eriti selliseid, mis tekitavad hirme. See aitas palju.
Siiski vaevasid mind küsimused, et kus mu poja nüüd on, kas tal on parem seal, kust ta on jne. Meil oli ta esimene laps, seepärast tundus kogu elu nii tühi ja mõttetu, et mis mõte sellel kõigel üldse on. Olen samuti mõtelnud, et mis võiks olla mu poja surma eesmärk, et kui lapsed pidid ju ise vanemaid valima, siis miks valis tema just meid? Kas see kogemus oli meile või hoopis tema hingele vajalik?
Praeguseks ei ole ma veel leidnud otsest tähendust, mida oma poja surmale anda, sest mis iganes õppetund see peaks olema, tundub selle hind liiga kõrge. Nüüd, paar aastat hiljem, kui mõtlema hakata, et kas ma olen poja surmaga leppinud… siis võib-olla selles mõttes olen, et ma tean, et ma ei saa teda tagasi hoolimata sellest, kui palju ma nutan või teda igatsen. Et tegelikult juhtubki igasuguseid asju ja hoolimata kõigest läheb elu edasi. Ja et see on sinu enda valik, kuidas sa edasi lähed.
Selle teadmisega tuleb ka teatud rahu, aga selleni jõudmine võtab aega. Kindlasti lihtsustab leppimist uue lapse sünd – nüüd ma olen rohkem leppinud selle mõttega, et meie esimene poja tuli ja läks, mis iganes põhjus sel oli, aga ta ju ka andis meile nii palju.
Kõige rohkem aitas mind siiski see, et lugesin netist paljude teiste lapse kaotanud emade emotsioone ja sain aru, kui sarnane on leinaprotsess pärast lapse kaotust ja et kõik emotsioonid on normaalsed ja tuleb endast n-ö läbi lasta. Eitamine ja mahasurumine oleks veelgi hullem.
Nii hakkaski neid päevi tulema tasapisi järjest rohkem, mil ma enam ei nutnud, mil enam ei teinud nii väga haiget. Mingil hetkel tabasin ennast juba naermast, kuigi ka selle üle tundsin algul süümekaid.
Uuesti rasedaks jäädes tekkis suur süütunne oma inglipoja ees, ei julgenud väga rõõmustada uue raseduse üle, kuna tundus, et sellega just nagu reedaksin või unustaksin inglipoja. Ka nendel päevadel, kui tundsin ennast juba paremini, tekkis kohati süütunne, et kuidas ma saan ennast hästi tunda, kui mu laps on surnud.
Sellist enese süüdistamist tuleb mul isegi praegu vahel ette, kuigi tegelikult ma ju tean, et ei möödu päevagi, kui ma oma inglipoja peale ei mõtleks, lihtsalt see ei ole enam alati nii valus. Vahel suudan tema pilte vaadata ka juba ilma pisarateta.
Järgmine: Caroli ja Arturi lugu
Следующий: Caroli ja Arturi lugu
