Kaotus on elu vältimatu osa ja mingil hetkel kogeme seda kõik. Isegi kui kaotus on aimatav, on see ikkagi traumeeriv ja raske. Seda enam võib vallanduda tugevaid emotsioone kui peret tabab ootamatult kaotus lapse surma näol. Sel juhul võivad lähedased ja sõbrad reageerida ootamatult ehmatavalt. Alljärgnevalt tüüpilised reaktsioonid leinajate lähedaste poolt ja võimalused nendes olukordades hakkama saada.
1. Eemaletõmbumine on sage reaktsioon lähedaste poolt lapse kaotuse ja leina puhul. Seda eelkõige sellepärast, et ei osata ise toime tulla antud sündmusega. Kui endal sellist kogemust pole, siis võidakse tunda end ebakindlalt ja mõelda, et ei tea, mida öelda või kuidas olla sellise inimese kõrval. Samuti võib teise lein meelde tuletada enda analoogset kogemust ning kui juhtumisi see on jäänud lahendamata, võib samas kohas oleva lähedase lein tuletada meelde enda kaotust. Kui leinas olev pere tajub samas, kuidas ülejäänud suguvõsa, lähedased ning kolleegid on justkui kadunud ja teeb see haiget. Vaikimine võib jätta mulje, et neil on ükskõik. Lihtne lause, mis võib aidata distantsi vähendada sel puhul, on: „Mul on kahju, et olete lapse kaotanud“ ja tunnistada taktitundeliselt, et ei osata olla ega leida sobivaid sõnu lapse kaotust leinava pere kõrval. Perel on kergem öelda, mida nad taolisel hetkel abina vajavad ja selline lähenemine paneb tundma toetatust ja mõistmist ning see on sellisel hetkel väga vajalik.
Siinkohal võivad aidata sellised laused nagu: „Kas Sa tahad rääkida, mis juhtus?“, „Ma kuulan Sind“, „Mida Sa hetkel vajad?“
2. Ebaõnnestunud lohutamine. Inimlik reaktsioon mistahes kurva sündmuse puhul on hakata lohutama. Selleks võidakse kasutada lauseid, mis aga kurvastavad leinajaid veelgi või panevad neid tundma, et kaotus on olnud tühine. Mida kindlasti öelda ei tohiks, on sellised väljendid nagu: „Sa oled veel noor ja saad uue lapse“, „Ju see pidigi nii minema“, „Pole hullu, saad hakkama.“ Samuti pole kohane hakata võrdlema enda kaotusi ning neid jutuks võtma, sest kahe isiku kaotusi võrrelda ei saa. Taolised sõnad pisendavad toimunut ja laastavad enesetunnet. Siinkohal võivad aidata lapse kaotuse korral sellised laused nagu: „Kas Sa tahad rääkida, mis juhtus?“, „Ma kuulan Sind“, „Mida Sa hetkel vajad?“
3. Ebaõnnestunud tujutõstmine. Jällegi on see inimlik reaktsioon mistahes kurva sündmuse puhul ja see peidab endas vajadust meeleolu tõsta. Ehkki huumor on hea viis raskete tunnete maha laadimiseks, siis leinas nutva inimesega nalja visata on sobimatu. Taaskord paneb see tundma ebamugavalt ning alahindab lapse kaotusest tingitud pere leina. Sunniviisiliselt meelelahutuse pakkumine leinas perele ei aita nende tuju tõsta. Sellise käitumise taga on pigem tujutõstja enda suutmatus olla raskete tunnetega silmitsi ja neid alla suruda naeruga. Mida võiks kaaluda, on leina tunnistava kirja kirjutamine leinajatele kui toetava kontakti saavutamine kipub minema sobimatuks tujutõstmiseks. Kirjalik kaastundeavaldus on kallis mälestusese ning need hoitakse sageli alles, olles käegakatsutav meeldetuletus hoolimisest ja aitab paremini kaotusega tegelda. Näpunäiteid lohutava kirja sisu koostamiseks leiab internetiavarustest piisavalt.
4. Survestamine argielu toimetuste juurde tagasitulemiseks. Mõnikord pole võimalik leinata omas tempos, sest lähedased arvavad, et seda tehakse ebaproportsionaalselt kaua. Leinamiseks võiks anda ühe aastaringi jagu aega, kuid pereliikmed leiavad, et näiteks juba paari kuu pärast võiks naasta tavategemiste juurde ning jätkata elu sealt, milline see enne lapse kaotust oli. Selline ootus pole reaalne, sest pärast sellist traumaatilist kogemust ei jätku elu enam tavapärasel moel. Võib juhtuda, et tööandja küsib leinajalt, millal ta tööle naaseb, kuna kliendid või pooleliolevad projektid ootavad. Võib olla raske hoomata, et leinas võivad jääda meie igapäevased rollid vanema, lapse, sõbra, kolleegi ja alluvana täitmata. Naiste puhul on elusolevate laste emaroll viimane, mis täitmata jääb. Sellises olukorras on hea kui ollakse teadlik kriisimudelist ja leina kestvusest ning antakse aega. Jõuga surumine võib teha karuteene, kus leinamine jääb lõpetamata ning rollidest tulenevateks kohustusteks ei pruugi jätkuda hingejõudu, mis toob omakorda kaasa frustratsiooni ja pingeid.
5. Ülemäärane abipakkumine. Leinas olevaid lähedasi soovitakse aidata ja seda eriti läbi tegude. Samas tuleb arvestada, et kui leinav pere soovib omaette olla ja nad pole külaliste vastuvõtmiseks valmis, tasub sellega arvestada. Samuti ei maksa sekkuda pere igapäevatoimetustega hakkamasaamisega tegelemisse nagu poes käimine ja elusolevate laste lasteaeda-kooli viimine kui pere pole sellist abivajadust ilmutanud. Samuti pole paslik uurida raske kaotuse põhjusi detailideni välja ega seda, mida beebi tulekuks valmis ostetud mööbli ja asjadega plaanitakse teha. Pere poolt valitud kombetalituse meetodisse tuleb suhtuda mõistvalt, omapoolsed soovitused pole kohased. Kui pere soovib neil teemadel rääkida, tasub pühendunult kuulata ja mõistmist üles näidata ning abipalve korral võimalusel vastu tulla või pakkuda kanaleid, kuskohast veel tuge saada.
Lapse kaotuse läbielanutele on äärmiselt tähtis pakkuda emotsionaalset tuge. Lähedaste seisukohast on leinajatel seda vaja mitte üksnes kaotusejärgselt, vaid ka kogu leinaprotsessi vältel, mis võib kesta pikemalt. Leinafaasid läbitakse üldjuhul ühe aastaga, kuid võib juhtuda, et see kestab kauem. Kaotuse jagamine on eriti raske siis kui sõbrad, sugulased ja kolleegid eemalduvad, pisendavad toimunut, survestavad argiellu naasma kiirelt ning võtavad üle perele abipakkumise. Ka hoolivad ja heade kavatsustega lähedased võivad kohkuda lapse kaotuse teema pärast ning tunda end ebapädevalt. Kõige tähtsam, mida kaotust kannatava pere jaoks teha saab, on olla nende jaoks olemas vastavalt nii nagu nad vajavad. Lihtne kaastundlik lause ja lahkusekübe soojendavad lapse kaotuse läbi teinud pere hinge ja on suur tugi lapse kaotuse korral.
