Kriisimudel lapse kaotuse kontekstis

Lapse kaotus on üks rängimaid kriise, mida naine individuaalselt, aga ka tema lähedased võivad elus läbi elada. Et aidata mõista selles kriisis toimuvat, on hea ette võtta kriisimudel, kuhu saab ennast positsioneerida ning aru saada erinevatest tunnetest ja mõtetest, mis erinevates kriisistaadiumites meid võivad tabada. Ka lähedased saavad taolisest mudelist teadlik olemisega mõista paremini lapse kaotust füüsiliselt läbi elanud naise seisundit ning aduda paremini ka endaga toimuvaid protsesse.

Enne kriisimudeli lahti seletamist on vaja seada raamistik sõnale „kriis“, et oleks ees piirid, millest juttu tuleb. Teaduskirjanduses tuuakse välja erinevaid definitsioone sellele mõistele ja need kirjeldused taanduvad laias laastus üksikisiku või paljude inimestega seotud ootamatule sündmusele, mis ületavad taluvusvõime, häirivad mitmel tasandil toimetulekut ja hakkamasaamise ressursse. Lapse kaotuse kriis mahub nendesse piiridesse. Lisaks on veel eksistentsiaalseid kriise (nt keskeakriis), oleme kogenud riiklikul tasandil majanduskriise ning seoses koroonapandeemiaga tervisevaldkonna kriisi. 

Kriisimudeleid on visuaalselt samuti erinevalt kujundatud. On näiteks olemas trepiastmetega sarnanev mudel, mis pärineb hingehoidja Naatan Haamerilt ja millega saab tutvuda tema raamatus „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“, samuti püramiidi ja ringikujulisi. Käesolevas artiklis on vaatluse all tagurpidi Gaussi kõvera sarnane kriisimudel, mida võiks piltlikult öeldes nimetada ka sild-üle-tumeda-vee mudeliks.

1. Kriisimudeli esimene etapp on eituse- ja šokifaas. Juhtunud on midagi kohutavat – oleme saanud kohutava teate regulaarse ämmaemandavisiidi käigus: „Teie lapse süda ei löö enam“; või elanud läbi sünnituse käigus toimunud lapse kaotuse; või hällisurma, millest saavad alguse erineva tugevusega psüühilised ja kehalised reaktsioonid, mille hulka võivad kuuluda: ehmatus, uskumatus, tardumine, põgenemine, ükskõiksus, nutmine, hüsteeriline naer, värisemine, iiveldus, oksendamine, minestamine. Eelnimetatud reaktsioonid kestavad max 1-2 nädalat, sest närvisüsteem ei peaks kauem nii kõrgetel pööretel toimetamisele vastu. Selles faasis läheb närvisüsteem üle katastroofiressursside kasutamisele, juhul kui neid isiksuse eripärade tõttu on olemas (30% rahvastikust), mis võivad aidata ellu jääda katastroofides. See on faas, kus paindlikult kohanenud inimesed suudavad tegutseda: „praegu pole aeg tunda, vaid on aeg tegutseda“ ja hiljem lastakse emotsioonidel pinnale tulla. Mõni väldib juhtunu meenutamist, mõni „jookseb kokku“ ehk tardub – need on ootuspärased reaktsioonid ehk kaitsemehhanism toimunule. Selles faasis olles on eluliselt vaja kogeda vähemalt üht alljärgnevast 72h jooksul: ära kuulamist, toetava vaikuse-kohalolu-olemasolu andmist, mõistmist. Kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn rõhutab 72h jooksul pärast šokeeriva uudise teadasaamist eelmises lauses välja toodud asjade saamist eriliselt, sest selle ajaperioodi jooksul kogetud toetus annab kiirema potentsiaali kriisist väljumiseks. Lahendama ei hakata veel midagi siin faasis, oluline on katta baasvajadused (toit, vesi, uni, liikumine) ja elimineerida segajad (kes tegeleb olme- töö-, laste jms kui lapse kaotanud naine ei jaksa).

2. Järgneb
teine – väljareageerimise-emotsioonide-kauplemise faas, kus tohutu valu juhtunust elab lapse kaotuse üle elanud naise sees ja mida rängema või olulisemana kaotust tajutakse, seda kauem see faas kestab. Paljud  suudavad tunda ja väljendada tekkinud valusaid tundeid – häbi, viha, õudust, süüd, ükskõiksust, tuimust, aga on mõistetav kui seda ei tehta. Ühtlasi võib esineda juba päevi, mil suudetakse funktsioneerida nagu enne, samas on päevi, mil esineb ärevust, paanikat, agressiivsust: „Palun andke mu laps lihtsalt tagasi!“ Valdavad kehalised reaktsioonid sarnaselt eelmisele faasile on pearinglus, seedetegevus on häiritud, vererõhk jupsib, käed-jalad ei kuula sõna jne. Emotsionaalselt võidakse kukkuda ohvrirolli ja küsida, millega ma lapse kaotuse ära teenisin või otsida selles süüdlasi väljapoolt – nt meditsiinipersonali tegematajätmistest. On hea kui siin faasis suudetakse nutta ja lubatakse endale pisaraid, siin faasis peaks ka tekkinud viha teadlikult välja elama – karjuma metsas, taguma patja, lõhkuma puid, jooksma… Siin faasis ei lahendata ka veel midagi, oluline on hoolitseda enda baasvajaduste eest ja otsida inimesi, kes lubavad meil olla nii nagu me oleme ja pakuvad meile kohal- ja olemasolu. Üksinda nutmine võib olla ka puhastav ja seda on vaja teha, samas kui läbielamistel on olemas tunnistaja (pigem hingehoidja, kriisinõustaja või psühholoogi, mitte lähedaste näol), siis on sellel suurem teraapiline efekt kriisist väljumisel.

3.
Allaandmisfaasis saabub tormisilm, tuulevaikus – kaitsva toimega tuimus ja tundetus. Keha ja vaim tahavad puhkerežiimi, sest kaks eelnevat faasi on olnud kõrge intensiivsusega, nii palju ollakse üle elanud, aeg on emotsionaalselt puhata. Ajaliselt on see faas samuti reguleerimata, siin võidakse olla kuid või aastaid, oleneb kui kiiresti suudetakse süüdlase otsimisest loobuda ja lubada kõiki tugevaid tundeid. Kui eelmises faasis kaubeldi vana elu tagasisaamise suhtes, siis siin faasis ollakse leppinud, et nii on, ma olen lapse kaotanud või hakkan seda teadvustama oma peas. Tunnete intensiivsus väheneb, võib olla tühjuse või segaduse tunne – „ma ei tea, kuidas edasi minna siit.“ Elatakse mehhaaniliselt ehk tehakse igapäevatoimetusi autopiloodil. Kui kõnetab, võib siin teha 3 hea asja päevikut iga päeva kohta – kõige väiksemad asjad, mis olid head mulle täna või mis ei kriipinud enam nii valusalt – nt klaas õunamahla maitses päris hästi ja elukaaslane naeratas mulle. Kui lähedased või sõbrad sunnivad siin faasis olles pöörduma tavapärase elurütmi juurde, siis tuleb enda hetkeolukorra jõuvarusid kriitiliselt vaadata ja enda eest hoolitseda. Kui ei jaksa töö- ega olmekohustustega veel tegeleda, siis nii ongi ja see on okei.

4.
Muutustele mõtlemise faasis tekib väike lootusrikas mõte: „Äkki on kuskil õnnelik tulevik“, mida mõni päev usutakse ja mõni päev mitte. Ja see on okei. Kindlustunne vaheldub hirmu, kahtluse ja ebakindlusega. Jätkuvalt kogetakse ka psühholoogilisi ja kehalisi reaktsioone, aga pehmemalt. Paljud jõuavad siin faasis kogemusnõustaja juurde – räägi mulle, kuidas sina lapse kaotuse ja sellele järgneva leina läbi tegid, kus mina olen? Siin ehitatakse tugivõrgustiku abil lootust ja usku üles, jõustatakse. Abi võib olla jätkuvalt ka hingehoidjast, kriisinõustajast, kogemusnõustajast, psühholoogist või usaldusväärsest erapooletust inimesest. Tuleb olla teadlik, et ühest külastusest ei piisa. Baasvajaduste tagamine on jätkuvalt ülitähtis.

5. Tegevuste ja lahenduste otsimise ning katsetamise faas
. Segasusest on saanud selgus – ollakse teadlik, kuhu tahetakse välja jõuda, mis on edasised eesmärgid ja soovid. Kehalised ja psühholoogilised reaktsioonid lapsekaotuskriisile leevenevad. Siin saab hakata kasutama erinevaid motivatsioonitehnikaid – mis sobib, see ongi õige. Otsitakse ressursse. Ka siin faasis on loomulik pendeldamine eelmiste faaside vahel. 

6. Muutuste kinnistamise faasis
ollakse leidnud endale sobivad tööriistad ja harjutatakse nende omandamist ning praktiseerimist – kasutada edasi seda, mis toimib. Võib tunduda uskumatu, aga mõni päev on juba päris hea olla emotsionaalselt. Üha rohkem tuntakse end kahe jalaga maa peal tagasi olevat. Kui kriisi etapid on läbitud ja uued toimetulekustrateegiad leinaga hakkamasaamiseks, võib lugeda end kriisist väljunuks.

7. Siis on sild üle tumeda vee üles ehitatud
. Mõni inimene jõuab samale elustandardile tagasi, mõni kõrgemale – kui inimene hindab, väärtustab, oskab, teab või hakkab midagi tegema tänu juhtunule ehk leiab uusi kvaliteete enda elus.

Kui kriisimudeli kõiki etappe ei läbita ja lapse kaotust kogenud naist surutakse nt tööandja või pereliikmete poolt olema „kajakas“, kes üle selle kuristiku peab lendama, võib hoopiski puruks end sedasi kukkuda. Võib juhtuda, et kui ühe korra ei õpitud, et tuleb taastuda, aeg maha võtta, end taas leida, kukutakse mitu korda puruks, elu on karmi lõivu võttev õpetaja. Nõustun siinkohal hingehoidja Naatan Haameri arvamusega, et aeg parandab hoolitsetud hingehaavad.

Related posts

Leina mõju paarisuhtele ja seksuaalsusele

Teised peres olevad lapsed ja nende lein. Asenduslapseks olemine

Lapsekaotusest tulenev lein ja lähedaste reaktsioon