Lapse kaotusega seoses on vanematel tarvis leida lahendus küsimusele, kuidas suhelda edasi teiste inimestega enda ümber. Kas ja mida öelda sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, naabritele ja teistele inimestele? Lapse kaotusest rääkida ei ole kerge. Samuti on valusad hetked, kui keegi küsib lapseootuse kohta või uurib, kas võib neid õnnitleda.
Kui teised ei tea pere kaotusest, võib kergesti tekkida olukord, mis ohustab vaevaga saavutatud emotsionaalset tasakaalu, kuni selleni, et hirm teiste inimeste küsimuste ees võib panna pere isolatsiooni. Sellepärast on vanematele lihtsam, kui võimalikult paljud inimesed nende ümber on lapse kaotusest teadlikud.
Vanemate jaoks on väga keeruline ka olukord, kui oodatavatest kaksikutest üks sureb. Siis tuleb leida viis, kuidas samaaegselt leinata ja rõõmustada. Keerukust lisab asjaolu, et vähesed ümbritsevatest inimestest teavad kahe lapse ootusest – vanemad võtavad vastu õnnitlusi, aga toetus leinas jääb saamata. Sellepärast on oluline jagada rõõmusõnumi kõrval ka kurba teadet.
Teistele jagatud sõnum võiks olla lihtne teade, et teie laps suri enne või peatselt pärast sündi. Soovi korral võib lisada mõne täpsustuse ja vastata küsimustele. Kui te aga ei soovi küsimustele vastata, saab ka seda öelda, et te ei taha või ei jaksa sellest rohkem rääkida.
Kui vanematel endil ei ole jaksu sõnumit levitada, võib seda paluda teha mõnel pereliikmel või sõbral. Lisaks kurvale uudisele võib neil paluda levitada ka vanemate soovi, kuidas nad tahaksid, et nendega käitutakse. Enamasti on raske taluda haletsemist – selle vältimise palve võib olla üks juhistest. Samuti võib anda juhiseid, kas vanemad soovivad sellest teemast rääkida või on parem, kui tuttavad ei uuriks ilma nendepoolse algatuseta juhtunu üksikasjade kohta.
Sageli kardavad sõbrad ja tuttavad lapse kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse häirida või midagi valesti teha, ei osata käituda või ei teata, mida öelda. Enamasti on sõprade eemale hoidmine valus ja pettumust valmistav. Seepärast võib anda neile teada, et kontakti võtmine ja kokkusaamise kutsed on vaatamata leinale endiselt oodatud. Mõne aja möödudes võib tekkida soov tunda end elus osalemas ning selle juures on teistelt tulnud ettepanekud abiks.
Järgmine rasedus
Meditsiinilises mõttes pole väga täpset selgust, kui pikalt ja ka kas üldse peab uuest rasedusest pärast raseduse katkemist või surnultsündi hoiduma. Erandiks on ehk keisrilõige, mille puhul võiks vähemalt kolm kuud või veelgi parem pool aastat aega anda haavade paranemiseks ja õmblusmaterjali lahustumiseks. Kui on olnud raseduse katkemine või raseduse katkestamine meditsiinilistel näidustustel või vaginaalne sünnitus, võiks enne uut rasedust olla vähemalt üks (parem veel kui kaks) normaalset menstruatsiooni – see on märk, et emakas ja munasarjade töö on korras.
Peamiselt sõltub järgmise raseduse planeerimine sellest, kuivõrd uueks raseduseks emotsionaalselt valmis ollakse. Vahel soovitakse võimalikult kiiresti uut last, et kaotusega toime tulla. Igal juhul peab endalt küsima, kas ollakse valmis selleks imeväikeseks võimaluseks, et ka sel korral ei lõppe rasedus terve lapse sünniga. Paljud emotsioonid vajavad settimist ja läbitöötamist – süütunne, tühjus, lein, tunne, et uut last planeerides “reedetakse” hukkunud laps – erinevatel inimestel kaasnevad järgmise rasedusega väga erinevad tunded.
Mõnede haiguste puhul (näiteks diabeet, kilpnäärme haigused, neeruhaigused, südamehaigused, kõrge vererõhk ja autoimmuunhaigused) tuleb arvestada ema tervisega ja haiguse võimaliku kulu ja kasutatavate ravimitega ning uus rasedus planeerida vastavalt sellele.
Enne järgmise raseduse planeerimist on tihtipeale näidustatud uuringud võimaliku raseduse katkemise või surnultsünni põhjuse leidmiseks – siis tuleks uue rasestumisega oodata seni, kuni uuringute vastused olemas. Näiteks loote kaasasündinud väärarendite korral aitab geneetik hinnata nende kordumise riski ja uurib vajadusel nii ema kui isa.
Samas tuleb silmas pidada, et umbes 30% surnultsündide puhul jääb lapse selge surmapõhjus tuvastamata. Samuti pole tihtipeale tegemist vaid ühe haiguse või seisundiga, vaid põimunud on mitmed erinevad põhjused.
Igal juhul on surnultsünni korral näidustatud järgmise raseduse põhjalikum ja sagedasem jälgimine, eelistatult arsti juures. Kõige olulisem on esimesel visiidil koos arstiga analüüsida põhjalikult eelmise raseduse kulgu ja teha konkreetne plaan, mida ja kui sageli uurida ning milliste tulemuste korral uuringud veelgi sagedamini näidustatud on.
Järgmine: Kui vajad nõu