Category Archives: Uncategorized

LĂ€hedastele

Tihtipeale ei oska sĂ”brad, pereliikmed ja kolleegid kuidagi kĂ€ituda vanematega, kelle laps on surnud. Kuidas sellisele perele toeks olla? Mida ĂŒtelda ja mida ĂŒtlemata jĂ€tta?
Oleme siia kogunud mÔned soovitused ise lapse kaotanud vanematelt selle kohta, kuidas sellistele peredele kÔige paremini tuge pakkuda.

Juhtunust rÀÀkimine

Sageli kardavad sĂ”brad ja tuttavad kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse hĂ€irida vĂ”i midagi valesti teha, ei osata kĂ€ituda vĂ”i ei teata, mida ĂŒtelda. Samas mĂ”jub lĂ€hedaste eemale hoidmine leinajatele tihtipeale hoopis valusalt ja pettumust valmistavalt. Vanemate jaoks olemas olemisega annad neile mĂ€rku, et sa hoolid neist ja nende lapsest ning et sulle lĂ€heb juhtunu korda. 

Tihti ei julge inimesed surnud last mainida, sest ei leia Ă”igeid sĂ”nu ja kardavad midagi valesti öeldes vanematele haiget teha. Õigetest sĂ”nadest ja vastustest olulisem on mĂ€rguanne, et sa tunned vanematele kaasa ja oled vajadusel nende jaoks olemas. Samuti ei tasu karta, et tuletad surnud last mainides vanematele seda kurba sĂŒndmust meelde. Vanematel on juhtunu meeles niikuinii, ĂŒkskĂ”ik, kas nad rÀÀgivad sellest, vĂ”i ei.

Kui vanemad on valmis juhtunust rÀÀkima, kuula osavĂ”tlikult ja kĂŒsi, mis ja kuidas juhtus. Ära karda pisaraid ja leina – vajadusel lase rÀÀkijal kurb olla ja nutta ja Ă€ra pĂŒĂŒa tema reaktsioone pidurdada (vĂ€lja arvatud juhul, kui need kellelegi ohtlikud on). Kui vanemad on lapsele pannud nime, kasuta seda vestluses.

Ole ettevaatlik lohutustega nagu:

  • “Aeg parandab kĂ”ik haavad”
  • “Hea, et te olete nii noored”
  • “PĂŒĂŒa sellele mitte mĂ”elda”
  • “Elu peab edasi minema”
  • “Ole tĂ€nulik, et sul on veel ĂŒks laps”
  • “KĂŒll te saate veel lapsi”
  • “Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab”
  • “Ole tugev, su abikaasa vajab seda”
  • “Kuidas sul lĂ€heb, kas oled juba ĂŒle saanud?”

Lase vanematel valida oma leinamise tempo, Àra survesta neid mÔtlema uue raseduse ja beebi peale.

Vanemate toetamine

Selle asemel, et öelda “Andke teada, kui ma saan teie heaks midagi teha”, paku ise vĂ€lja mĂ”ni konkreetne tegevus, kuidas sa saad vanemaid toetada – neile sĂŒĂŒa viia, suuremaid lapsi hoida, oodatud beebi asjad nende kodust kokku korjata vĂ”i neid lapse matuste korraldamisel abistada.

Kas lapse surma puhul sobib saata mĂ€lestuskaarti vĂ”i lilli? Mingeid reegleid sellisteks puhkudeks ei ole olemas. Kui sa tunned, et selline ĆŸest aitab sul vanematele toeks olla ja tuleb sĂŒdamest, ei pane nad seda kindlasti pahaks.

Pea vanemaid ja nende last meeles ka siis, kui juhtunust on aega mööda lÀinud. Ka vanematele endile on hirmutav ja ootamatu, kui keeruline ja pikk on lein.

Vaata ka: For parents

Articles in the media

Book "Vaikuse Lapsed"

Longer and more comprehensive advice can be found from raamatust “Vaikuse lapsed” (pdf)

Story of Katrin

TĂ€na saab kaks kuud sellest, kui Marta on ja ei ole ka meiega.

“Kuidas sul lĂ€heb?”
Vist on parem. Ei, mis vist, kindlasti on. On pĂ€evi, kus ei tulegi meelde. Ilmselt tegelikult tuleb ikka, aga see on lihtsalt mĂ”te, mitte tĂŒhjus ja kurbus. Samas iga kord, kui ennast peeglist vaatan, tuletab ĂŒle kĂ”hu jooksev pruun jutt meelde, et alles hiljuti midagi siiski oli. See vist ei lĂ€he veel niipea Ă€ra. Ma vist ei tahagi, et lĂ€heks.

VĂ”iks arvata, et rasedate ja laste nĂ€gemine teeb mind kurvaks. See ei ole ĂŒldse nii, vĂ”i alguses vist natuke oli, aga sa ei saa ka terve elu rasedaid ja lapsi mitte nĂ€ha. See on natuke nagu naabril oleks Porsche ja sa vist tahaks ka, et sul oleks, aga sul ei ole. See ei tĂ€henda, et naaber solvaks sind oma Porsche omamisega kuidagi.

Samas ei ole mul kunagi teiste inimeste laste suhtes seda “oiiiii beeeebiiii” tunnet olnud ja ei ole ka nĂŒĂŒd, nii et selles osas ei ole midagi muutunud.

“Ma ei oskagi midagi öelda”
Sa ei peagi oskama. Ma ka ei oskaks.

“Ma mĂ”tlen teie peale”
VĂ€ga paljud inimesed on mulle kirjutanud. Et rÀÀkida oma lugusid vĂ”i öelda lihtsalt, et nad mĂ”tlevad meie peale. Sellest on vĂ€ga palju abi. See tĂ€hendab, et me ei ole ĂŒksi, et see ei ole ainult meie probleem, vaid seda juhtubki erinevate inimestega erinevatel hetkedel.

Ma ei ole kĂ”igile vastanud. Alguses oli seda kĂ”ike nii palju, et nendega tegelemine tundus eraldi kohustus ja ma ei jaksanud. Ja nĂŒĂŒd tundub tagantjĂ€rgi jĂ€lle imelik. Aga kĂ”ik need soovid on mĂ€rgatud ja hinnatud.

“Kas ma saan midagi teha?” 
Kajaril oli mĂ”te, et vĂ”iks kĂ”igile nii kĂŒsijatele oma pangaarve numbri anda. Aga tegelikult vaevalt keegi otseselt midagi teha saab. Lihtsalt normaalne olla ja kĂ€ituda nii, nagu ikka. Kui vaja on, kuulata.

Samas pere ja head sĂ”brad saavad ja ongi teinud. Ma olen nii Ă”nnelik, et meil on nii palju nii toredaid inimesi, kes tuletavad iga pĂ€ev meelde, et elu on tegelikult ĂŒks vĂ€ga tore koht.

“Kas sa tahad sellest rÀÀkida?” 
Jah, pigem vist isegi tahan. Muidugi mitte koguaeg ja kĂ”igiga. Aga see juhtus ja ĂŒldse ei tahaks ka koguaeg kikivarvul sellest mööda hiilida. Ma olen samamoodi raseduse ja sĂŒnnituse lĂ€bi teinud nagu iga teine ema ja tahan rÀÀkida sellest, kuidas inimkeha on imeline, et ta oskab ja suudab selliseid asju teha. 

Jah, mul ei ole oma lapsest midagi eriti rÀÀkida peale nende viie minuti, kui ma temaga kohtusin ja ta oli ilus. VĂ€ga ilus. Aga mul on endiselt tĂŒtar ja ma tahan sellest rÀÀkida, sest muidu teda nagu ei olekski olnud.

Story of Terje and Gerd

Mul on hetkel sĂ”nade seadmisega probleeme; Ă”igem on vist öelda, et pigem on teistel nendest arusaamisega raskusi. Siiski ĂŒritan seda teha. 

Minu lugu sai alguse ĂŒheksa aastat tagasi, kui otsustasime, et meie perre vĂ”iks ĂŒks pisike plikatirts vĂ”i poisiklutt kuuluda. Kahjuks selle mĂ”tte teostamisega nii kiirelt ei lĂ€inud. Kulus palju aastaid, pisaraid, lootusetust ja meeleheidet, kuni me lĂ”puks saime kauaoodatud positiivse rasedustesti. Elus esimest korda olin rase. 

MĂ€letan, kuidas jalutasime rannas ja mees helistas sĂ”brale ning teatas, et oleme rasedad :D. See tunne oli vĂ”imas… JĂ€rgnes UH, kus ekraanilt paistis pisike tĂ€pike. Tundsin end maailma kĂ”ige Ă”nnelikuma inimesena. 

Siis ĂŒkspĂ€ev kodus olles tekkis tugev torkiv kĂ”huvalu, mis kuidagi jĂ€rele ei andnud. Mehe nĂ”udmisel lĂ€ksime öösel igaks juhuks erakorralisse kontrolli. Seal selgus tĂ”siasi, et pesa oli teinud ikkagi kaks pisikest ning kĂ”ik oli nendega korras. 

Jamad hakkasid pihta juuli lĂ”pus. Olin tööasjus Haapsalus ning jalutasin töökaaslasega linna peal, kui korraga tundsin, et midagi on viltu, et midagi voolab. Selguski, et tekkis verejooks. Kiirabiga viidi mind haiglasse, kus lastele eriti lootust ei antud, sest verejooks oli suur ja lootekott vaid ĂŒht serva pidi kinni. Samas lapsed ise olid vĂ€ga aktiivsed. KĂ€sti mitte sĂŒĂŒa, et varsti puhastusele minek. 

Palusin ĂŒleviimist koduhaiglasse. Kiirabi seda ei teinud, kuid allkirja vastu lubati mu ĂŒlemusel mind ise teise haiglasse sĂ”idutada. Seal tehtud UH oli positiivsem, kuid siiski oli katkemise risk vĂ€ga suur, sest emakas oli lahmakas hematoom. Mind jĂ€eti haiglasse voodireĆŸiimile. 

VahemĂ€rkusena mainin, et enne Haapsallu minekut mĂ”tlesin veel, et nĂ€dala pĂ€rast saab kĂ”ige ohtlikum aeg lĂ€bi… Õnneks jĂ€i haiglas verejooks jĂ€rele ning hematoom hakkas vĂ€henemise mĂ€rke nĂ€itama. Peale pooleteisenĂ€dalast haiglasolekut lubati mind koju. 

Kodus sain olla poolteist nĂ€dalat, kuni ĂŒkspĂ€ev tualetti minnes avastasin mÀÀrimise. Uuesti erakorralisse. Arsti lĂ€bivaatus tuvastas, et hematoom oli ikka alles ja seekord suurem. JĂ€in jĂ€lle haiglasse voodireĆŸiimile, kus olin tol korral peaaegu kuu. Sinna mahtus kĂ”vasti pisaraid ja lootusi. Kaks korda hakkas emakakael avanema ning hematoomist tekkis pĂ”letik, kuid siis ĂŒkspĂ€ev sain UH-s rÔÔmustava uudise, et hematoom oli kadunud. JĂ€i veel pĂ”letikuga vĂ”idelda. LĂ”puks sain ka sellest lahti ning kodutee oli silme ees. 

Koju saades uskusin, et saan lĂ”puks ometi rasedust nautima hakata. Nautida sain seda vĂ€hem kui ööpĂ€eva. Samal ööl kodus tundsin mĂ€rga voolust. Kobisin uuesti magama, endal sĂŒdames midagi ikka kriipimas, aga mehele ei julgenud ka rÀÀkida. Hommikul siis sama jama. Üritasin siiski mitte muretseda. 

Kui mees töölt tuli ja pessu lĂ€ks, tuli uus sahmakas. Tormasin vetsu ja siis mees ka nĂ€gi, et asi oli jama. Helistasin tuttavale gĂŒnekoloogile (ta on kahjuks mujal tööl), kes kĂ€sutas mind kohe erakorralisse. Valvearstiks oli tol Ă”htul mu oma arst, kes tegi kohe lootevee testi, mis oli positiivne. Mina lahistasin nutta ja kĂŒsisin, et mis siis nĂŒĂŒd saab. Tema kĂŒlmalt vastu, et midagi ei saa, katkevad Ă€ra. Vaatas veel UHga ka ja kommenteeris, et hetkel mĂ”lemal piisavalt vett, kuid normist natuke siiski vĂ€hem. Paigutati mind siis eraldi palatisse, et vaadata, mis jĂ€rgmine pĂ€ev saab. JĂ€rgmisel pĂ€eval tuli teine arst (resident), kes kohe kĂŒsis, et kas olete nĂŒĂŒd saanud mĂ”elda, mis toimuma hakkab. Mina siis vastu, et kas midagi pÀÀsta ei anna – lootevett oli ju eile piisavalt ja vahepeal polnud midagi tulnud. Soovisin veel lisa UH-d, kuid arst ei nĂ€inud sellel mĂ”tet. UH-d tahtsin isegi sellepĂ€rast, et saaksin endale mĂ€lestuseks viimased pildid, kuid ka see laideti maha. Tundus nagu vĂ”itleksin tuuleveskitega, jaks oli otsas. 

SĂŒnnitusest ma hetkel ei kirjuta, see oli kohutav. Kuid sealt tuli vĂ€lja ĂŒks tĂ”siasi, mis mind siiani piinab ja hinge kriibib. Nimelt teine pisike sĂŒndis koos lootekotiga, mis oli tĂ€iesti terve… Sealt tulevadki minu enesesĂŒĂŒdistused – et tegelikult ma oleks pidanud rohkem nende eest seisma ja mitte laskma nii kergekĂ€eliselt (minu jaoks muidugi raske sĂŒdamega) rasedust katkestada. 

Korra suutsin seetĂ”ttu isegi meest sĂŒĂŒdistada, et ta piisavalt ei suutnud meie eest seista (hetkel muidugi kahetsen seda ja olen korduvalt ta ees ka vabandanud, kuid sel hetkel ma tĂ”esti tundsin nii). 

Haiglast vĂ€lja saades sĂŒĂŒtasime mehega kaks kĂŒĂŒnalt, panime lastele nimed ja nutsime koos… Natuke aitas. Ma olen mehele vĂ€ga tĂ€nulik, sest kogu see aeg on ta mu kĂ”rval ja toeks olnud. Ka sĂŒnnituse ajal oli ta mul kĂ€tt hoidmas, kuigi arst korduvalt ĂŒritas teda palatist vĂ€lja ajada. Õnneks ta jĂ€i. Hiljem olen mitu korda teda selle eest tĂ€nanud. 

NĂŒĂŒd kodus olles on tĂ€ielik tunnete virvarr. MĂ”nel hetkel suudan normaalne olla, tegeleda igapĂ€evatoimetustega, kuid siis jĂ€rgmisel hetkel tulevad meeleheide, ahastus ja pisarad. Inimestega ei suuda suhelda; kuigi vahel tahaks selle vĂ€lja rÀÀkida, pole mul selliseid sĂ”brannasid, kellega praegu suhelda sooviks. Just seetĂ”ttu, et kĂ”igil on lapsed juba olemas vĂ”i nad on hetkel lapseootel. Minu teada pole neist kellelgi ka rasestumisega ja ĂŒldse rasedusega probleeme olnud ning kardan, et nad lihtsalt ei mĂ”istaks mind. 

Enamiku jaoks pole raseduse katkemise (katkestamise) puhul tegemist lastega vaid lootega ja neid ju ei leinata… 🙁

Next Story of Katrin

Story of Caroli and Artur

Ootasime poega, ta oli nii vĂ€ga oodatud ja planeeritud kui veel olla saab. KĂ”ik oli vĂ€ga hĂ€sti – veel eelmisel pĂ€eval (12. mĂ€rtsil 2010) kĂ€isin Ă€mmaemanda juures KTG-d tegemas ja sĂŒda lĂ”i nagu kappav hobune. Me kogu aeg naersime, et nĂ€e, jĂ€lle kappab. Ma olin vahepeal juba pĂ€ris Ă”nnetu, et ei hakkagi sĂŒnnitama, sest aeg oli ĂŒle lĂ€inud (tĂ€htaeg UH jĂ€rgi 02.03 ja menstruatsiooni jĂ€rgi 08.03) ja ma nii vĂ€ga ootasin. 

Ämmaemand andis kĂ€su nĂ€dalavahetusega Ă€ra sĂŒnnitada ja igaks juhuks sain ka 16.03 UH aja, et lootevee hulka ja olukorda kontrollida. Samuti andis ta mulle saatekirja sĂŒnnituse esile kutsumiseks. Teel koju poja veel mĂŒrgeldas ja toksis. JĂ€rgmisel pĂ€eval (13. mĂ€rtsil) nii 11 ajal tundsin esimest korda valusid, mida vĂ”iks nimetada sĂŒnnituse alguseks. Olin rÔÔmus ja sĂ€ttisin veel kodus asju, mees lĂ€ks kalale – see on ta suurim hobi. Kuna tal oli puhkus, siis sai ta seda nautida. Lubasin helistada, kui vaja minekule sĂ€ttida. 

Helistasingi umbes kell 12.30, et tule igaks juhuks koju. Kui ta jĂ”udis, siis polnud regulaarsetest valudest enam midagi jĂ€rgi jÀÀnud. Kuna ma ka mitu nĂ€dalat enne juba olin Ă”htuti valutanud, siis ma vĂ€ga haiglasse ei kiirustanud. Kartsin, et kindlasti lĂ€heb ĂŒle ja saadetakse ehk tagasi. Kui ma aga kella 16 ajal ei suutnud ikkagi olla ja valud ĂŒle ei lĂ€inud, siis sĂ”itsimegi haiglasse. Sinna jĂ”udes olin rÔÔmus, et saame lĂ”puks ometi pojakese kĂ€tte! 

Ämmaemand viis meid sĂŒnnitustuppa, avatus oli juba 4,5 cm ja ta hakkas tegema KTG-d. Pani aparaadi mulle kĂŒlge ja vaikus… Ma mĂ”tlesin, et see on mingi jama, sest iga kord kontrollis kĂ€ies oli kohe sĂŒdametöö kuulda, niipea kui doppler kĂŒlge puutus. Ämmaemand otsis ja otsis – ei midagi. Ta tĂ”i seejĂ€rel teise aparaadi, et ehk on see parem. Ikka vaikus. Siis ma olin kindel, et midagi on valesti. LĂ”puks doppleriga ka ei leitud sĂŒdametööd. 

Arst viis mind UH-sse, muutus nĂ€ost imelikuks ja kĂŒsis lapse liigutuste kohta. Ma olin kindel, et hommikul tundsin kĂŒll. Hiljem hakkasin juba kahtlema, kas ma siiski tundsin liigutusi. Olin oma valuhoogude ĂŒle nii rÔÔmus, et unustasin kĂ”ik muu. SeejĂ€rel avas arst looteveed ja need olid vĂ€ga koledad. Ja siis ĂŒtles ta mulle, et teie lapsega juhtus midagi – ma ei leia sĂŒdametööd. Mu elu kĂ”ige kohutavamad sekundid, minutid ja tunnid said sellest lausest alguse
 

Ma ei suutnud nutta, olin segaduses. KĂŒsisin vaid endamisi: misasja? Miks? Mida?! Tagasi palatisse – mees ainult vaikis. Ämmaemand ĂŒtles, et tal on vĂ€ga kahju, aga ma pean siiski sĂŒnnitama ja tema aitab mind! Sel hetkel mĂ”tlesin, et ma ei taha – ei taha sĂŒnnitada ja vĂ”taks ometi keegi ta mu seest vĂ€lja… 

Kui valuhood algasid, siis ma ei suutnud ei lĂ”dvestuda ega ka hingata. Mida tugevamaks hood lĂ€ksid, seda nĂ”rgemalt ma end tundsin. Pidevalt kĂŒsisin, miks nii ja tundsin, et ei jaksa. LĂ”puks tulid pressid ja kell 20.50 ta sĂŒndiski. Meie ilus tumedate juustega pojake!

Poja urni saame kĂ€tte umbes nĂ€dala pĂ€rast. Raske on – kodus on vanker, turvahĂ€ll, riided ja kĂ”ik muu silme all. Pidevalt saab mees kĂ”nesid ja SMS-e. Mulle julgevad SMS-i saata vaid kĂ”ige lĂ€hedasemad. KĂ”ht valutab ja pidevalt avastan kĂ€e kĂ”hult. Seal pole aga enam kedagi. 

Kuidas on vĂ”imalik, et laps keerab enda nabanööri nii keerdu? Nii palju on kĂŒsimusi, aga vastuseid ei leia!

Next Story of Terje and Gerd

Story of Kristina and Andres

See oli mu esimene rasedus, tervis oli korras ja kÔik kulges plaanipÀraselt. KÔik muutus aga 20. rasedusnÀdalal, kui ultrahelis avastati, et lapse sĂƒÂŒdameaort on ĂƒÂŒhest kohast kitsam. Edasi lÀksime uuringutele Tartusse, kuhu mind suunati ka sĂƒÂŒnnituseks, et pÀrast sĂƒÂŒnnitust pojale kohe aordilaiendusoperatsioon teha. Kuna see pidi olema suhteliselt levinud ja lihtne protseduur, siis hoolimata sellest, et olime lapse pÀrast natuke mures, ei tulnud me kordagi isegi mÔttele, et vÔiksime lapsest ilma jÀÀda. 

SĂƒÂŒnnitasin ilusal pÀikeselisel maikuu pÀeval, pÀrast keisrit pandi laps mulle korra nÀo juurde ja siis viidi kohe intensiivi. Natuke aega hiljem tuli sealt aga kÔne, et asjad on halvemini kui algselt arvati.. Poja oli intensiivis, mina pikali taastumas keiserlÔikest ja kuna ma ise kÀia ei saanud, siis kÀis mees ja filmis last, et mulle nÀidata. 

Teisel pÀeval öeldi samuti, et hÀid uudiseid pole ja seis kriitiline. Kolmandal pÀeval, kui lÔpuks ise kuidagi liikuma sain ja mind intensiivi last vaatama lubati, öeldi mulle, kui sinna kohale jÔudsin, et kahjuks ei ole vÔimalik enam ĂƒÂŒhegi operatsiooniga meie lapse elu pÀÀsta. Seda Å¡okki, abitust ja meeleheidet, mis selle uudisega kaasnes, ei olegi vÔimalik kirjeldadañ€© MÔni tund hiljem suri meie laps sealsamas intensiivis. 

Meil lasti surnud pojaga ka hĂƒÂŒvasti jÀtta. Olime tema kÔrval intensiivis, kui nÀidud kehvaks lÀksid ja arstid elustama hakkasid. Selleks ajaks soovitasid nad meil palatist vÀlja astuda. Vajusime sinna koridori ja ootasime ja nutsime. Siis helistati meile ja öeldi, et elustada ei Ônnestunud ja kĂƒÂŒsiti, kas tahame tulla surnukehaga hĂƒÂŒvasti jÀtma. LÀksime ja alles siis sain oma last esimest korda ka sĂƒÂŒles hoida. 

Siiamaani on meeles, et ta oli raskem kui ma olin ette kujutanud, ta tundus ju nii pisike. Olime temaga kuskil pool tundi, ta keha hakkas vaikselt jahtuma, ĂƒÂŒritasin meelde jÀtta temast nii palju kui vÔimalik ñ€“ tema lÔhna, katsusin ta nÀgu ja kÀsi. 

Kohe pÀrast poja surma pakkisime asjad ja tulime haiglast tagasi koju. Ei suutnud enam hetkegi olla sĂƒÂŒnnitusmajas teiste Ônnelike perede ja beebide keskel. SÔitsime öösel Tartust Tallinna nii, et sellest sÔidust ei mÀleta ma suurt midagi, kogu tee oli kui udus. See tĂƒÂŒhjus, mis öösel koju jÔudes valdas, oli meeletu… 

ÃƓhe kÔige jubedama emotsioonina mÀletan sellest samast esimesest ööst kodus, et Àrkasin keset ööd ja rinnast tilkus piima ning siis meenus hetkega, et mu laps ei ole ju minu kaisus, ta on ju KÃƓLMAS surnukuuris! See mÔte, et ta on seal kaugel pimedas ja kĂƒÂŒlmas ilma minuta, oli nii Ôudne ja tegi lausa fĂƒÂŒĂƒÂŒsiliselt haiget. 

Algus oli meeletult raske ñ€“ esiteks lapse surmaga seotud paberid ja muu asjaajamine, siis tuli ĂƒÂŒritada kuidagi argitoimetustega hakkama saada. ÃƓks raskemaid hetki oli umbes paar kuud pÀrast poja surma. Meie akna all on laste mÀnguvÀljak, mingil hetkel tabasin, et jÀlgin seal neid emasid vÀikeste lastega mÀngimas ja siis vaatasin kapil poja urni… See hetk lÔikas nii valusalt nagu noaga, et neil emadel on oma pisikesed ja minul on lapsest jÀrgi ainult vÀike urn tuhagañ€© 

LÀksin suhteliselt kohe paari nÔustaja juurde, et saada nÔu leinaga toimetulekuks. Otsustasin, et hakkan sellega teadlikult tegelema, sest paigalseis ja mitte midagi tegemine tundusid veel raskemad ja hullemad. Kontrollisin teadlikult oma mÔtteid. Sain psĂƒÂŒhholoogilt nÔu, millised mÔtted on osa leinaprotsessist ning tuleb lÀbi mÔtelda, isegi kui see haiget teeb. Samuti tuleb teatud mÔtted kohe peast eemale ajada, eriti selliseid, mis tekitavad hirme. See aitas palju. 

Siiski vaevasid mind kĂƒÂŒsimused, et kus mu poja nĂƒÂŒĂƒÂŒd on, kas tal on parem seal, kust ta on jne. Meil oli ta esimene laps, seepÀrast tundus kogu elu nii tĂƒÂŒhi ja mÔttetu, et mis mÔte sellel kÔigel ĂƒÂŒldse on. Olen samuti mÔtelnud, et mis vÔiks olla mu poja surma eesmÀrk, et kui lapsed pidid ju ise vanemaid valima, siis miks valis tema just meid? Kas see kogemus oli meile vÔi hoopis tema hingele vajalik? 

Praeguseks ei ole ma veel leidnud otsest tÀhendust, mida oma poja surmale anda, sest mis iganes Ôppetund see peaks olema, tundub selle hind liiga kÔrge. NĂƒÂŒĂƒÂŒd, paar aastat hiljem, kui mÔtlema hakata, et kas ma olen poja surmaga leppinud… siis vÔib-olla selles mÔttes olen, et ma tean, et ma ei saa teda tagasi hoolimata sellest, kui palju ma nutan vÔi teda igatsen. Et tegelikult juhtubki igasuguseid asju ja hoolimata kÔigest lÀheb elu edasi. Ja et see on sinu enda valik, kuidas sa edasi lÀhed. 

Selle teadmisega tuleb ka teatud rahu, aga selleni jÔudmine vÔtab aega. Kindlasti lihtsustab leppimist uue lapse sĂƒÂŒnd ñ€“ nĂƒÂŒĂƒÂŒd ma olen rohkem leppinud selle mÔttega, et meie esimene poja tuli ja lÀks, mis iganes pÔhjus sel oli, aga ta ju ka andis meile nii palju. 

KÔige rohkem aitas mind siiski see, et lugesin netist paljude teiste lapse kaotanud emade emotsioone ja sain aru, kui sarnane on leinaprotsess pÀrast lapse kaotust ja et kÔik emotsioonid on normaalsed ja tuleb endast n-ö lÀbi lasta. Eitamine ja mahasurumine oleks veelgi hullem. 

Nii hakkaski neid pÀevi tulema tasapisi jÀrjest rohkem, mil ma enam ei nutnud, mil enam ei teinud nii vÀga haiget. Mingil hetkel tabasin ennast juba naermast, kuigi ka selle ĂƒÂŒle tundsin algul sĂƒÂŒĂƒÂŒmekaid. 

Uuesti rasedaks jÀÀdes tekkis suur sĂƒÂŒĂƒÂŒtunne oma inglipoja ees, ei julgenud vÀga rÔÔmustada uue raseduse ĂƒÂŒle, kuna tundus, et sellega just nagu reedaksin vÔi unustaksin inglipoja. Ka nendel pÀevadel, kui tundsin ennast juba paremini, tekkis kohati sĂƒÂŒĂƒÂŒtunne, et kuidas ma saan ennast hÀsti tunda, kui mu laps on surnud. 

Sellist enese sĂƒÂŒĂƒÂŒdistamist tuleb mul isegi praegu vahel ette, kuigi tegelikult ma ju tean, et ei möödu pÀevagi, kui ma oma inglipoja peale ei mÔtleks, lihtsalt see ei ole enam alati nii valus. Vahel suudan tema pilte vaadata ka juba ilma pisarateta.

JÀrgmine: Story of Caroli and Artur

Story of Riko's parents

Nimi Riko on pĂ€rit Jaapanist. Selle tĂ€hendus on (ri) “jasmiin”, “tĂ”de” ja (ko) ” laps”. Meie ĂŒks ja ainuke Riko, kaheaastase Hugo vĂ€ikevend.

29. mai 2017 leidus teise rasedusaegse ultraheli kontrolli aegselt Riko sooles laienenud osa, mis nĂ€is olevat tĂ€is vedelikku. Sool oli ebatavaliselt ultrahelis vĂ€lja joonistunud. Minule broneeriti aeg Helsingi Naistekliiniku Looteuuringute osakonda (elame Soomes). KĂŒsisin arstilt, kas leid on haruldane. Arst vastas, et seda ei esine vĂ€ga sageli. 1. juunil kĂ€isin taas Naistekliinikus. Leid oli alles. Öeldi, et on vĂ€ga raske öelda, mille tĂ”ttu see esineb, kuid vĂ€ideti, et see vĂ”ib ka kaduda. Viimast lootsimegi.

8. juunil kĂ€isin magnetuuringul. NĂ€dala möödudes helistas Ă€mmaemand ja ĂŒtles, et vastuste saamine viibib kuni jĂ€rgmise nĂ€dalani.

Ootasime. Me ei rÀÀkinud kellelegi, kuna me ei tahtnud pÔhjustada asjatut paanikat. Uuringu tulemuseks oli normaalne sool. Laienenud soole osa oli kadunud, kuid Rikol esines vÀhesel mÀÀral vett kÔhuÔÔnes. Nutsime mehega mÔlemad kergendusest, mina kodus, tema tööl. KÀisin veel paar korda Naistekliinikus kontrollis.

13. juuli jĂ€lgimine lĂ”petati. KĂ”huÔÔnest ei leitud enam vedelikku. Olime Ă”nnest pimedad. Teadsime, et peagi sĂŒnnib meile vĂ€ike beebi. Oh, kuidas me eksisime.

10. august 2017 (rn 32+2). Kella 5-6 ajal hommikul tundsin valulikke emaka kokkutĂ”mbeid. MĂ”tlesin, et on veel liiga vara. SĂŒnnitus ei vĂ”i veel alata. KokkutĂ”mbed lĂ”ppesid. Helistasin tervishoiu asutusse, kus minu rasedust jĂ€lgitakse. Tegin liigutuste loendamise. Liigutusi oli liiga vĂ€he. Mees sĂ”itis kodu poole. Otsustasime minna Naistekliiniku EMO-sse. Kui lĂ”petasin mehega telefonikĂ”ne, nĂ€gin telekas beebi kirstu. Panin teleka kinni.

EMO-s otsis Ă€mmaemand Riko sĂŒdame hÀÀli. Ei leitud. Ämmaemandad viisid mind kĂ”rvalruumi, et arst saaks teha ultraheliuuringu. Arst ĂŒtles kohe: “Mul on vĂ€ga kahju, aga beebi sĂŒda ei lĂ¶Ă¶â€. MĂ”tlesin “Kas ma kuusin arsti midagi ĂŒtlevat?!”. Nutsin ja hĂŒĂŒdsin “Aga miks?”.

Sealsamas langes nagu uduloor minu ja Riko peale. Ma nĂ€gin, aga ei nĂ€inud. Kuulasin, aga ei kuulnud. HĂŒĂŒdsin “Aga miks?”.

Arst oli segaduses ja ĂŒritas Rikot uurida. Ämmaemand lohutas mind. Mind uuriti ja tehti vereproove. KĂŒsiti kas nĂ”ustun lootevee uuringuga. Vastasin “VĂ”tke aga!”. Uuriti kas tahan ööseks koju vĂ”i tahan jÀÀda sĂŒnnitama. Tahtsin koju. SĂ”nasin “Seda kĂ”ike on korraga liiga palju”. MĂ”tisklesin, et selliseid asju ei juhtu ilusal pĂ€ikeselisel pĂ€eval ja et minul tuleb sĂŒnnitada nĂŒĂŒd surnud laps! Helistasin mehele. Ta oli meie lĂ”unaund magava poja Hugoga autos parklas. Sain emakakaela kĂŒpsetava ravimi. Leppisime kokku, et hommikul lĂ€hen tagasi haiglasse.

Vereproovide vĂ”tmise jĂ€rgselt rÀÀkisin Ă€mmaemandaga, kes ĂŒritas varasemalt leida Riko sĂŒdame hÀÀli. Pisaraid valgus tema silmist kui ta ĂŒtles, et tema beebi suri aastaid tagasi rn 24. Ta kallistas mind, ta mĂ”istis. Ta soovitas teha Rikost mĂ€lestuseks pilte ning lohutas, et ĂŒhel pĂ€eval suudan taas naeratada. Ta saatis mind parklasse. Parklas auto ei kĂ€ivitunud. Aku oli tĂŒhi. Ma ei osanud teha muud kui nutta. Ei olnud vahet, mis kell on vĂ”i mis aastaaeg on. Inimesed kĂ”ndisid ĂŒmber haigla. Nende elus liikus aeg edasi. Meie elus ei olnud enam ajaarvamist, see oli peatunud.

SÔitsime kodu poole. Helistasin lastetarvete poodi öeldes, et me ikkagi ei tule Ôhtul ostma kahe lapse kÀru, mille olime eelmise pÀeva Ôhtul broneerinud, sest meie Riko suri rn 32. Olin ƥokis, kuid toimetasin tavapÀrast viisi. Kodus otsustasin teha perele toitu, kuna teadsin, et tulen olema paar pÀeva haiglas. Ma ei jÔudnud alustada, sest hakkasin tundma emaka kokkutÔmbeid. Saatsin sÔnumi oma doulale. Ta teatas, et pÀÀseb mulle toeks.

HilisĂ”htuks olin tagasi haiglas. Mees ja laps lĂ€ksid haiglast koju. Mainisin Ă€mmaemandale, et ma ei taha jÀÀda hetkekski ĂŒksi. Ta ei rÀÀkinud palju ja kĂ€is mitu korda pikalt Ă€ra. Ootasin pikisilmi doulat. MĂ”ttes lootsin, et Ă€mmaemand vahetuks. Hiljem vahetuski.

Kohtusime doulaga mitteplaanipĂ€raselt ja esimest korda jĂ€lgimistoas. SĂ”nasin doulale, et enda meelest sĂŒnnitan elava lapse, kuid pelgan Rikot sĂŒnnituse jĂ€rgselt nĂ€ha, kuna arst ĂŒtles EMO-s UH tehes, et ta on paistes. SĂŒnnituse poole peal olles tuli asjaolude sunnil varu-doula. Riko sĂŒndis 11.08.17 kl 3.15. SĂŒnnitussaalis oli vaikus. Valu oli hingeliselt ja fĂŒĂŒsiliselt pĂ”rgulik.

MĂ”tlesin, kas suudan kunagi tulevikus ĂŒldse enam sĂŒnnitada. Hoidsin Rikot mitu tundi sĂŒles. Doula tegi pilte ning laulis meile imekauni laulu. Ei suutnud ette kujutada, kuidas annan oma lapse Ă€ra. Ta nĂ€is ju vaid magavat.

Kui olin haiglas kĂ€isime kolm vĂ”i neli korda mehe ja lapsega Rikot vaatamas. Ämmaemand tegi perepilte. Nutsime. Hugo silitas vĂ€ikevenna pead. Hoidsime Rikot sĂŒles. Kohtasin haiglas inimesi, kes teevad tööd sĂŒdamega. Kohtusin inimestega, kes ei vaadanud minule isegi otsa. Minult kĂŒsiti: “Kas tahaksid kohtuda papiga ja sotsiaaltöötajaga? Kas tahaksid, et jĂ€tame sinuga ĂŒhenduse vĂ”tmise palve KĂ€py ry-le? Kas tahaksid, et helistame ise tervishoiuasutusse, kus sinu rasedust jĂ€lgiti?”

MĂ”tlesin, et ma ei saa miskit aru. Miks oleks vaja minul kohtuda papi vĂ”i sotsiaaltöötegijaga? Ühest tabletist piisas, et peatada rinnapiima tekkimine. Personal vahetus. Riko oli kuskil kĂŒlmas ruumis ilma oma pereta. MĂ€letan mĂ”tlevat, et kuidas sellega hakkama saan ning et ehk on tegu lihtsalt Ă”udusunenĂ€oga. Tahtsin sellest unest Ă€rgata! Minu silmad olid paistes nagu vĂ€ikesel seapojal. Nina oli nutmisest paistes ja tĂ€iesti kinni. Kasutasin hingamise kergendamiseks ninaspreid. Sain hunniku pabereid lugeda. Kellaosutid muudkui tikitasid. Magasin pooletunniste juppide kaupa. MĂ€lu oli kehv. Tajumine oli vÀÀrastunud. Trauma tegi kehas oma tööd.

KĂ€tte jĂ”udis kojumineku pĂ€ev. Me ei suutnud enam minna Rikot vaatama, kuna eelmisel pĂ€eval oli ĂŒks Ă€mmaemand unustanud panna Riko valmis vabasse sĂŒnnitussaali. Ta veeretati meie eest mööda valges pappkastis, mille kaas oli kinni. Ma ei tahtnud minna haigla uksest vĂ€lja. Parklas ma ei tahtnud istuda autosse, kuna teadsin et Riko jÀÀb maha. Tundsin kohutavat sĂŒĂŒtunnet. Kui jĂ”udsime koju tĂ”usis torm.

Kodus elasime nagu turistid vÔÔral maal. Kirjutasin igal hommikul paberile, mida teha ja mida mĂ€letada. Ma ei suutnud pĂŒsida Hugo kiires tempos. Mees tegeles lapsega ja mina hakkasin matuseid planeerima. Kord kui Joel ja Hugo olid vĂ€ljas, laskusin pĂ”lvili ja palusin Rikolt andeks. Lasime Ă”hku palli lootes, et see jĂ”uab Rikoni. KĂ€isime surnuaedades jalutamas.

Augusti lĂ”pus kohtusin Ă€mmaemandaga, kes sĂŒnnitusel Riko vastu vĂ”ttis. Ta mainis, et vĂ€lisel kontrollil leidus Rikol suurem kuklavolt ja et tegu vĂ”ib olla kromosoomihĂ€irega. Nutmine vĂ€henes. Tajusin esimest korda, et ehk ei olnud minu keha sĂŒĂŒdlane. Pelgasin tulevat.

30. august 2017 toimetati Riko beebile sobivas valges matuseautos haiglast krematooriumi. SÔitsime oma autoga jÀrel. Krematooriumi ees tegime pilte. NÀgime esimest korda kirstu ja urni. Need olid imekaunid. Matuseauto juht viis need krematooriumisse. Kirstu kaant me ei avanud.

5. september 2017. Ärasaatmine krematooriumis. Olime vaid me kolm. Hugo oli rÔÔmus, sĂ”i kĂŒpsist ja istus turvatoolis. Meil oli kaasas oma makk ning mĂ€lupulgal neli laulu. Tahtsin teha pilti kĂ”igest. Tahtsin peatada aja. Ei suutnud ette kujutada, kuidas jĂ€tame Riko taas. Kirstu kaas oli kinni. Vastasel korral poleks ma suutnud lahkuda. Panime mehega sĂ”rmed kirstu kaane ja kirstu ÀÀre vahele. Kirstus oli nii kĂŒlm.

7.september 2017. LĂ€ksime otsima Riko nimeplaati. Tema nimi oli kirjutatud valesti. Valisime uue nimeplaadi. Me olime enam kui muserdunud, me olime katki.

Inimesed lohutasid meid. Tuttava vĂ€limusega kortemaja naaber oli nĂ€inud mind mitu korda ilma kĂ”huta. Ühel pĂ€eval hĂŒĂŒdis ta parklas “Kuidas vĂ€ikevennal lĂ€heb?” Minuti pĂ€rast vastasin: “Ei ole enam.” Ta kinnitas, et oleme noored, saame veel lapsi ja et nĂŒĂŒd asi tundub hull, aga tegelikult see ei ole ĂŒldse hull. Ema ĂŒtles: “Usu, ta sĂŒnnib kunagi uuesti siia maailma. Usu!”. SĂ”branna ĂŒtles: ”Ju teda oli rohkem taevasse vaja. Elus juhtub selliseid asju.”

Miks inimesed on nii kehvad lohutama? Olen mĂ”elnud, et ehk peaks juba koolis Ă”petama kuidas toetada vĂ”i kohata leinavat vĂ”i trauma lĂ€bi elanud inimest. SĂŒnni kohta Ă”pime koolis palju, aga keegi ei Ă”peta kohtama leina. See on pĂ”randa alla peidetud, olemasolev, kuid nĂ€htamatuks jÀÀv tabu.

12. september 2017. LĂ€ksime kokkulepitud ajal jĂ€rele Riko urnile. Soovisime, et urn oleks enne matuseid paar pĂ€eva kodus. Krematooriumis öeldi, et urn on kadunud. Minule ulatati matusebĂŒroo number. Helistasin silmad vees meiega tegelenud naisterahvale. Ma ei suutnud rahuneda. Oleksin tahtnud karjuda taeva suunas “Mis jĂ€rgmiseks?”. Tol hetkel mĂ”tlesin, et me ei saanud viia Rikot haiglast koju ja nĂŒĂŒd ei Ă”nnestu ka urni koju viia. MĂ”tlesin, et kas tuhk on ikka alles. Hiljem samal pĂ€eval selgus, et Riko krematooriumisse transportinud matuseauto juht oli kĂ€inud ise koha peal ja leidnud urni. See oli olnud riiulis suurema urni taga. Samal pĂ€eval oli tehtud krematooriumis mitu viga. Õhtul kĂ€is Joel sĂŒda saapasÀÀres urni koju toomas.

15. september 2017. Riko matused. Me kolm, papp, kirikuvaht ning kiriku kell. Lehtki ei liikunud. Olek oli ĂŒllatavalt rahulik. Hugogi viskas kolm peotĂ€it mulda hauda. Lisaks veel paar lehte ja paar kivi. Õhtul tundsin sĂŒĂŒd, et miks ma ei nutnud oma lapse matustel.

3. oktoober 2017. Oleks tĂ€itunud ĂŒheksa kuud ning oli minu sĂŒnnipĂ€ev. Kogu pĂ€eva tuli vahetpidamata rĂ€nka vihma, looduse nuttu. Ema lohutas: “Riko sĂŒndis augustis. Kolmas oktoober on ju hoopis teine pĂ€ev. Sinu pĂ€ev.” Ta Ă”nnitles mind ĂŒli rÔÔmsana ning kirjeldas kui Ă”nnelik ta oli kui mina sĂŒndisin. Olin sĂ”natu. Olime kolmekesi kodus. Riko oli surnud. Palju Ă”nne. Palju Ă”nne. Minu sĂŒles polnud Rikot, vaid mehe ostetud valged lilled.

Hugo on olnud algusest peale teadlik, et temal on vĂ€ikevend, kes on surnud. Ta Ă”ppis kiirelt ĂŒtlema IKO ning kapist kĂŒĂŒnlaid otsima. Selle jĂ€rgselt on ta korduvalt osutanud sĂ”rmega akna suunas nagu tahaks öelda, et need tuleb viia hauale. Kui oleme sĂ”itnud krematooriumist mööda, ĂŒtleb Hugo : “IKO, IKO.” MĂ”ned korrad on ta lehvitanud lae suunas.

13. november 2017. Tulemused. Selgus, et Rikol ei olnud kromosoomihĂ€iret. Tema sool oli terve. Leiti, et arvatavasti detsembris 2016 olin saanud tsĂŒtomegaloviiruse (CMV) esmanakkuse. Riko organite kudesid vĂ€rvides ning seejĂ€rel mikroskoobiga uurides sai kinnitust Riko CMV nakkus. Viirust oli rohkelt kopsudes ning lisaks sĂŒdames, neerudes ja platsentas. Ajus oli mĂ€rke hapnikupuudusest. Riko pĂ”rn oli suurenenud ning tal oli aneemia. Ilmselt mĂ”ni aeg enne surma oli Riko kasv pidurdunud. Arst ĂŒtles, et kui Riko oleks sĂŒndinud elavana oleks lĂ”pptulemus olnud tĂ”enĂ€oliselt sama.

Mina haigestusin rĂ€ngema kĂŒlmetuse laadselt 27. detsember. Samal pĂ€eval tulime Eestist tagasi Soome. Jaanuari algul jĂ€in Rikot ootama. 27. detsembri öösel oli mul ilmselt palavik. VĂ€risesin, kuna oli kĂŒlm. Olin aga niivĂ”rd vĂ€sinud, et jĂ€in kraadimata magama. Hommikul olin ĂŒleni higine. JĂ€rgnevad kaks nĂ€dalat esines pĂ”rgulikku kurguvalu ning oli nohu. Arsti sĂ”nul oli tĂ”enĂ€oliselt tegu CMV nakkusega ning selle pĂ”hjal vĂ”ib öelda, et nakatusin 3-14 pĂ€eva enne sĂŒmptomite ilmnemist. Ei tea. kas haigestusin juba Soomes enne Eestisse minekut vĂ”i jĂ”ulude ajal Eestis. MĂ€letan kui vĂ€ga ma ei soovinud minna gripihooajal jĂ”uludeks Eestisse, kuna pelgasin gripiviirust. Pelgasin, et Hugo vĂ”ib haigestuda, kuid ei julgenud sugulastele minemata jĂ€tmisega pettumust valmistada.

NĂŒĂŒd mĂ”tiskleme sageli, kas Riko oleks elus, kui oleksime veetnud jĂ”ulud rahulikult kodus Soomes oma soove arvestades. Vastust ei saa me kunagi. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et kui ma oleksin jÀÀnud ootele 1-2 kuud hiljem oleks tĂ”enĂ€oliselt sĂŒndinud elus ja terve beebi. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et minu keha valmistas viiruse vastuaineid samal ajal kui jĂ€in rasedaks. Tuleb Ă”ppida elama selle teadmisega, et kĂ”ike pole vĂ”imalik kontrollida. Tuleb meeles pidada, et viirus ei tulnud hĂŒĂŒdes.

Me ei teadnud. Tuleb leida viis, kuidas anda andeks enesele ja ka nakatajale. Kui me oleksime teadnud, seda poleks juhtunud.

Kirjutades seda teksti on jaanuar 2018. KĂŒsin eneselt samu kĂŒsimusi iga pĂ€ev ja seejĂ€rel lohutan end teadmisega, et viirus ei tulnud hĂŒĂŒdes. Kauplemine, iseenda ja teiste sĂŒĂŒdistamine on mĂ”nevĂ”rra vĂ€henenud. On pĂ€evi, mil Lein pĂ”hjustab sisemist tormi. Siis Ta nĂ”uab tĂ€helepanu ja kulutab kohutavalt energiat, joob pisaraid ja sööb erinevaid tundeid. On pĂ€evi, mil Lein on rahulikum, kuid alati nĂ”uab ta tĂ€helepanu. Praegugi on mĂ€lu kehva ning ajakulu tajumine on hĂ€iritud. Olen planeeritult uuesti ootel. Tean, et minu kehas pole veel kahe raseduse aegselt lootele ohtliku viiruse (toksoplasma, viies haigus) vastuaineid. Olen elu jooksul jÀÀnud ootele kolm korda ning seda vaid jaanuaris. Kuidas tuleme toime? Ei tea. Tunded on vastukĂ€ivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu vĂ”idab.Tunded on vastukÀivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu vÔidab.

Pisikese Riko emme ja issi
Anna ja Joel

Next Story of Kristina and Andres