Rubriigi arhiiv: Uncategorized

Lähedastele

Tihtipeale ei oska sõbrad, pereliikmed ja kolleegid kuidagi käituda vanematega, kelle laps on surnud. Kuidas sellisele perele toeks olla? Mida ütelda ja mida ütlemata jätta?
Oleme siia kogunud mõned soovitused ise lapse kaotanud vanematelt selle kohta, kuidas sellistele peredele kõige paremini tuge pakkuda.

Juhtunust rääkimine

Sageli kardavad sõbrad ja tuttavad kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse häirida või midagi valesti teha, ei osata käituda või ei teata, mida ütelda. Samas mõjub lähedaste eemale hoidmine leinajatele tihtipeale hoopis valusalt ja pettumust valmistavalt. Vanemate jaoks olemas olemisega annad neile märku, et sa hoolid neist ja nende lapsest ning et sulle läheb juhtunu korda. 

Tihti ei julge inimesed surnud last mainida, sest ei leia õigeid sõnu ja kardavad midagi valesti öeldes vanematele haiget teha. Õigetest sõnadest ja vastustest olulisem on märguanne, et sa tunned vanematele kaasa ja oled vajadusel nende jaoks olemas. Samuti ei tasu karta, et tuletad surnud last mainides vanematele seda kurba sündmust meelde. Vanematel on juhtunu meeles niikuinii, ükskõik, kas nad räägivad sellest, või ei.

Kui vanemad on valmis juhtunust rääkima, kuula osavõtlikult ja küsi, mis ja kuidas juhtus. Ära karda pisaraid ja leina – vajadusel lase rääkijal kurb olla ja nutta ja ära püüa tema reaktsioone pidurdada (välja arvatud juhul, kui need kellelegi ohtlikud on). Kui vanemad on lapsele pannud nime, kasuta seda vestluses.

Ole ettevaatlik lohutustega nagu:

  • “Aeg parandab kõik haavad”
  • “Hea, et te olete nii noored”
  • “Püüa sellele mitte mõelda”
  • “Elu peab edasi minema”
  • “Ole tänulik, et sul on veel üks laps”
  • “Küll te saate veel lapsi”
  • “Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab”
  • “Ole tugev, su abikaasa vajab seda”
  • “Kuidas sul läheb, kas oled juba üle saanud?”

Lase vanematel valida oma leinamise tempo, ära survesta neid mõtlema uue raseduse ja beebi peale.

Vanemate toetamine

Selle asemel, et öelda “Andke teada, kui ma saan teie heaks midagi teha”, paku ise välja mõni konkreetne tegevus, kuidas sa saad vanemaid toetada – neile süüa viia, suuremaid lapsi hoida, oodatud beebi asjad nende kodust kokku korjata või neid lapse matuste korraldamisel abistada.

Kas lapse surma puhul sobib saata mälestuskaarti või lilli? Mingeid reegleid sellisteks puhkudeks ei ole olemas. Kui sa tunned, et selline žest aitab sul vanematele toeks olla ja tuleb südamest, ei pane nad seda kindlasti pahaks.

Pea vanemaid ja nende last meeles ka siis, kui juhtunust on aega mööda läinud. Ka vanematele endile on hirmutav ja ootamatu, kui keeruline ja pikk on lein.

Vaata ka: Lapsevanemale

Artiklid meedias

Raamat “Vaikuse lapsed”

Pikemalt ja põhjalikumalt kirja pandud nõuanded leiad raamatust “Vaikuse lapsed” (pdf)

Karini lugu

Täna saab kaks kuud sellest, kui Marta on ja ei ole ka meiega.

“Kuidas sul läheb?”
Vist on parem. Ei, mis vist, kindlasti on. On päevi, kus ei tulegi meelde. Ilmselt tegelikult tuleb ikka, aga see on lihtsalt mõte, mitte tühjus ja kurbus. Samas iga kord, kui ennast peeglist vaatan, tuletab üle kõhu jooksev pruun jutt meelde, et alles hiljuti midagi siiski oli. See vist ei lähe veel niipea ära. Ma vist ei tahagi, et läheks.

Võiks arvata, et rasedate ja laste nägemine teeb mind kurvaks. See ei ole üldse nii, või alguses vist natuke oli, aga sa ei saa ka terve elu rasedaid ja lapsi mitte näha. See on natuke nagu naabril oleks Porsche ja sa vist tahaks ka, et sul oleks, aga sul ei ole. See ei tähenda, et naaber solvaks sind oma Porsche omamisega kuidagi.

Samas ei ole mul kunagi teiste inimeste laste suhtes seda “oiiiii beeeebiiii” tunnet olnud ja ei ole ka nüüd, nii et selles osas ei ole midagi muutunud.

“Ma ei oskagi midagi öelda”
Sa ei peagi oskama. Ma ka ei oskaks.

“Ma mõtlen teie peale”
Väga paljud inimesed on mulle kirjutanud. Et rääkida oma lugusid või öelda lihtsalt, et nad mõtlevad meie peale. Sellest on väga palju abi. See tähendab, et me ei ole üksi, et see ei ole ainult meie probleem, vaid seda juhtubki erinevate inimestega erinevatel hetkedel.

Ma ei ole kõigile vastanud. Alguses oli seda kõike nii palju, et nendega tegelemine tundus eraldi kohustus ja ma ei jaksanud. Ja nüüd tundub tagantjärgi jälle imelik. Aga kõik need soovid on märgatud ja hinnatud.

“Kas ma saan midagi teha?” 
Kajaril oli mõte, et võiks kõigile nii küsijatele oma pangaarve numbri anda. Aga tegelikult vaevalt keegi otseselt midagi teha saab. Lihtsalt normaalne olla ja käituda nii, nagu ikka. Kui vaja on, kuulata.

Samas pere ja head sõbrad saavad ja ongi teinud. Ma olen nii õnnelik, et meil on nii palju nii toredaid inimesi, kes tuletavad iga päev meelde, et elu on tegelikult üks väga tore koht.

“Kas sa tahad sellest rääkida?” 
Jah, pigem vist isegi tahan. Muidugi mitte koguaeg ja kõigiga. Aga see juhtus ja üldse ei tahaks ka koguaeg kikivarvul sellest mööda hiilida. Ma olen samamoodi raseduse ja sünnituse läbi teinud nagu iga teine ema ja tahan rääkida sellest, kuidas inimkeha on imeline, et ta oskab ja suudab selliseid asju teha. 

Jah, mul ei ole oma lapsest midagi eriti rääkida peale nende viie minuti, kui ma temaga kohtusin ja ta oli ilus. Väga ilus. Aga mul on endiselt tütar ja ma tahan sellest rääkida, sest muidu teda nagu ei olekski olnud.

Terje ja Gerdi lugu

Mul on hetkel sõnade seadmisega probleeme; õigem on vist öelda, et pigem on teistel nendest arusaamisega raskusi. Siiski üritan seda teha. 

Minu lugu sai alguse üheksa aastat tagasi, kui otsustasime, et meie perre võiks üks pisike plikatirts või poisiklutt kuuluda. Kahjuks selle mõtte teostamisega nii kiirelt ei läinud. Kulus palju aastaid, pisaraid, lootusetust ja meeleheidet, kuni me lõpuks saime kauaoodatud positiivse rasedustesti. Elus esimest korda olin rase. 

Mäletan, kuidas jalutasime rannas ja mees helistas sõbrale ning teatas, et oleme rasedad :D. See tunne oli võimas… Järgnes UH, kus ekraanilt paistis pisike täpike. Tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena. 

Siis ükspäev kodus olles tekkis tugev torkiv kõhuvalu, mis kuidagi järele ei andnud. Mehe nõudmisel läksime öösel igaks juhuks erakorralisse kontrolli. Seal selgus tõsiasi, et pesa oli teinud ikkagi kaks pisikest ning kõik oli nendega korras. 

Jamad hakkasid pihta juuli lõpus. Olin tööasjus Haapsalus ning jalutasin töökaaslasega linna peal, kui korraga tundsin, et midagi on viltu, et midagi voolab. Selguski, et tekkis verejooks. Kiirabiga viidi mind haiglasse, kus lastele eriti lootust ei antud, sest verejooks oli suur ja lootekott vaid üht serva pidi kinni. Samas lapsed ise olid väga aktiivsed. Kästi mitte süüa, et varsti puhastusele minek. 

Palusin üleviimist koduhaiglasse. Kiirabi seda ei teinud, kuid allkirja vastu lubati mu ülemusel mind ise teise haiglasse sõidutada. Seal tehtud UH oli positiivsem, kuid siiski oli katkemise risk väga suur, sest emakas oli lahmakas hematoom. Mind jäeti haiglasse voodirežiimile. 

Vahemärkusena mainin, et enne Haapsallu minekut mõtlesin veel, et nädala pärast saab kõige ohtlikum aeg läbi… Õnneks jäi haiglas verejooks järele ning hematoom hakkas vähenemise märke näitama. Peale pooleteisenädalast haiglasolekut lubati mind koju. 

Kodus sain olla poolteist nädalat, kuni ükspäev tualetti minnes avastasin määrimise. Uuesti erakorralisse. Arsti läbivaatus tuvastas, et hematoom oli ikka alles ja seekord suurem. Jäin jälle haiglasse voodirežiimile, kus olin tol korral peaaegu kuu. Sinna mahtus kõvasti pisaraid ja lootusi. Kaks korda hakkas emakakael avanema ning hematoomist tekkis põletik, kuid siis ükspäev sain UH-s rõõmustava uudise, et hematoom oli kadunud. Jäi veel põletikuga võidelda. Lõpuks sain ka sellest lahti ning kodutee oli silme ees. 

Koju saades uskusin, et saan lõpuks ometi rasedust nautima hakata. Nautida sain seda vähem kui ööpäeva. Samal ööl kodus tundsin märga voolust. Kobisin uuesti magama, endal südames midagi ikka kriipimas, aga mehele ei julgenud ka rääkida. Hommikul siis sama jama. Üritasin siiski mitte muretseda. 

Kui mees töölt tuli ja pessu läks, tuli uus sahmakas. Tormasin vetsu ja siis mees ka nägi, et asi oli jama. Helistasin tuttavale günekoloogile (ta on kahjuks mujal tööl), kes käsutas mind kohe erakorralisse. Valvearstiks oli tol õhtul mu oma arst, kes tegi kohe lootevee testi, mis oli positiivne. Mina lahistasin nutta ja küsisin, et mis siis nüüd saab. Tema külmalt vastu, et midagi ei saa, katkevad ära. Vaatas veel UHga ka ja kommenteeris, et hetkel mõlemal piisavalt vett, kuid normist natuke siiski vähem. Paigutati mind siis eraldi palatisse, et vaadata, mis järgmine päev saab. Järgmisel päeval tuli teine arst (resident), kes kohe küsis, et kas olete nüüd saanud mõelda, mis toimuma hakkab. Mina siis vastu, et kas midagi päästa ei anna – lootevett oli ju eile piisavalt ja vahepeal polnud midagi tulnud. Soovisin veel lisa UH-d, kuid arst ei näinud sellel mõtet. UH-d tahtsin isegi sellepärast, et saaksin endale mälestuseks viimased pildid, kuid ka see laideti maha. Tundus nagu võitleksin tuuleveskitega, jaks oli otsas. 

Sünnitusest ma hetkel ei kirjuta, see oli kohutav. Kuid sealt tuli välja üks tõsiasi, mis mind siiani piinab ja hinge kriibib. Nimelt teine pisike sündis koos lootekotiga, mis oli täiesti terve… Sealt tulevadki minu enesesüüdistused – et tegelikult ma oleks pidanud rohkem nende eest seisma ja mitte laskma nii kergekäeliselt (minu jaoks muidugi raske südamega) rasedust katkestada. 

Korra suutsin seetõttu isegi meest süüdistada, et ta piisavalt ei suutnud meie eest seista (hetkel muidugi kahetsen seda ja olen korduvalt ta ees ka vabandanud, kuid sel hetkel ma tõesti tundsin nii). 

Haiglast välja saades süütasime mehega kaks küünalt, panime lastele nimed ja nutsime koos… Natuke aitas. Ma olen mehele väga tänulik, sest kogu see aeg on ta mu kõrval ja toeks olnud. Ka sünnituse ajal oli ta mul kätt hoidmas, kuigi arst korduvalt üritas teda palatist välja ajada. Õnneks ta jäi. Hiljem olen mitu korda teda selle eest tänanud. 

Nüüd kodus olles on täielik tunnete virvarr. Mõnel hetkel suudan normaalne olla, tegeleda igapäevatoimetustega, kuid siis järgmisel hetkel tulevad meeleheide, ahastus ja pisarad. Inimestega ei suuda suhelda; kuigi vahel tahaks selle välja rääkida, pole mul selliseid sõbrannasid, kellega praegu suhelda sooviks. Just seetõttu, et kõigil on lapsed juba olemas või nad on hetkel lapseootel. Minu teada pole neist kellelgi ka rasestumisega ja üldse rasedusega probleeme olnud ning kardan, et nad lihtsalt ei mõistaks mind. 

Enamiku jaoks pole raseduse katkemise (katkestamise) puhul tegemist lastega vaid lootega ja neid ju ei leinata… 😦

Järgmine: Karini lugu

Caroli ja Arturi lugu

Ootasime poega, ta oli nii väga oodatud ja planeeritud kui veel olla saab. Kõik oli väga hästi – veel eelmisel päeval (12. märtsil 2010) käisin ämmaemanda juures KTG-d tegemas ja süda lõi nagu kappav hobune. Me kogu aeg naersime, et näe, jälle kappab. Ma olin vahepeal juba päris õnnetu, et ei hakkagi sünnitama, sest aeg oli üle läinud (tähtaeg UH järgi 02.03 ja menstruatsiooni järgi 08.03) ja ma nii väga ootasin. 

Ämmaemand andis käsu nädalavahetusega ära sünnitada ja igaks juhuks sain ka 16.03 UH aja, et lootevee hulka ja olukorda kontrollida. Samuti andis ta mulle saatekirja sünnituse esile kutsumiseks. Teel koju poja veel mürgeldas ja toksis. Järgmisel päeval (13. märtsil) nii 11 ajal tundsin esimest korda valusid, mida võiks nimetada sünnituse alguseks. Olin rõõmus ja sättisin veel kodus asju, mees läks kalale – see on ta suurim hobi. Kuna tal oli puhkus, siis sai ta seda nautida. Lubasin helistada, kui vaja minekule sättida. 

Helistasingi umbes kell 12.30, et tule igaks juhuks koju. Kui ta jõudis, siis polnud regulaarsetest valudest enam midagi järgi jäänud. Kuna ma ka mitu nädalat enne juba olin õhtuti valutanud, siis ma väga haiglasse ei kiirustanud. Kartsin, et kindlasti läheb üle ja saadetakse ehk tagasi. Kui ma aga kella 16 ajal ei suutnud ikkagi olla ja valud üle ei läinud, siis sõitsimegi haiglasse. Sinna jõudes olin rõõmus, et saame lõpuks ometi pojakese kätte! 

Ämmaemand viis meid sünnitustuppa, avatus oli juba 4,5 cm ja ta hakkas tegema KTG-d. Pani aparaadi mulle külge ja vaikus… Ma mõtlesin, et see on mingi jama, sest iga kord kontrollis käies oli kohe südametöö kuulda, niipea kui doppler külge puutus. Ämmaemand otsis ja otsis – ei midagi. Ta tõi seejärel teise aparaadi, et ehk on see parem. Ikka vaikus. Siis ma olin kindel, et midagi on valesti. Lõpuks doppleriga ka ei leitud südametööd. 

Arst viis mind UH-sse, muutus näost imelikuks ja küsis lapse liigutuste kohta. Ma olin kindel, et hommikul tundsin küll. Hiljem hakkasin juba kahtlema, kas ma siiski tundsin liigutusi. Olin oma valuhoogude üle nii rõõmus, et unustasin kõik muu. Seejärel avas arst looteveed ja need olid väga koledad. Ja siis ütles ta mulle, et teie lapsega juhtus midagi – ma ei leia südametööd. Mu elu kõige kohutavamad sekundid, minutid ja tunnid said sellest lausest alguse… 

Ma ei suutnud nutta, olin segaduses. Küsisin vaid endamisi: misasja? Miks? Mida?! Tagasi palatisse – mees ainult vaikis. Ämmaemand ütles, et tal on väga kahju, aga ma pean siiski sünnitama ja tema aitab mind! Sel hetkel mõtlesin, et ma ei taha – ei taha sünnitada ja võtaks ometi keegi ta mu seest välja… 

Kui valuhood algasid, siis ma ei suutnud ei lõdvestuda ega ka hingata. Mida tugevamaks hood läksid, seda nõrgemalt ma end tundsin. Pidevalt küsisin, miks nii ja tundsin, et ei jaksa. Lõpuks tulid pressid ja kell 20.50 ta sündiski. Meie ilus tumedate juustega pojake! Pisikesed sõrmed ja varbad… Valu polnud möödas, sest tõeline valu alles algas! 

Poja urni saame kätte umbes nädala pärast. Raske on – kodus on vanker, turvahäll, riided ja kõik muu silme all. Pidevalt saab mees kõnesid ja SMS-e. Mulle julgevad SMS-i saata vaid kõige lähedasemad. Kõht valutab ja pidevalt avastan käe kõhult. Seal pole aga enam kedagi. 

Kuidas on võimalik, et laps keerab enda nabanööri nii keerdu? Nii palju on küsimusi, aga vastuseid ei leia!

Järgmine: Terje ja Gerdi lugu

Kristiina ja Andrese lugu

See oli mu esimene rasedus, tervis oli korras ja kõik kulges plaanipäraselt. Kõik muutus aga 20. rasedusnädalal, kui ultrahelis avastati, et lapse südameaort on ühest kohast kitsam. Edasi läksime uuringutele Tartusse, kuhu mind suunati ka sünnituseks, et pärast sünnitust pojale kohe aordilaiendusoperatsioon teha. Kuna see pidi olema suhteliselt levinud ja lihtne protseduur, siis hoolimata sellest, et olime lapse pärast natuke mures, ei tulnud me kordagi isegi mõttele, et võiksime lapsest ilma jääda. 

Sünnitasin ilusal päikeselisel maikuu päeval, pärast keisrit pandi laps mulle korra näo juurde ja siis viidi kohe intensiivi. Natuke aega hiljem tuli sealt aga kõne, et asjad on halvemini kui algselt arvati.. Poja oli intensiivis, mina pikali taastumas keiserlõikest ja kuna ma ise käia ei saanud, siis käis mees ja filmis last, et mulle näidata. 

Teisel päeval öeldi samuti, et häid uudiseid pole ja seis kriitiline. Kolmandal päeval, kui lõpuks ise kuidagi liikuma sain ja mind intensiivi last vaatama lubati, öeldi mulle, kui sinna kohale jõudsin, et kahjuks ei ole võimalik enam ühegi operatsiooniga meie lapse elu päästa. Seda šokki, abitust ja meeleheidet, mis selle uudisega kaasnes, ei olegi võimalik kirjeldada… Mõni tund hiljem suri meie laps sealsamas intensiivis. 

Meil lasti surnud pojaga ka hüvasti jätta. Olime tema kõrval intensiivis, kui näidud kehvaks läksid ja arstid elustama hakkasid. Selleks ajaks soovitasid nad meil palatist välja astuda. Vajusime sinna koridori ja ootasime ja nutsime. Siis helistati meile ja öeldi, et elustada ei õnnestunud ja küsiti, kas tahame tulla surnukehaga hüvasti jätma. Läksime ja alles siis sain oma last esimest korda ka süles hoida. 

Siiamaani on meeles, et ta oli raskem kui ma olin ette kujutanud, ta tundus ju nii pisike. Olime temaga kuskil pool tundi, ta keha hakkas vaikselt jahtuma, üritasin meelde jätta temast nii palju kui võimalik – tema lõhna, katsusin ta nägu ja käsi. 

Kohe pärast poja surma pakkisime asjad ja tulime haiglast tagasi koju. Ei suutnud enam hetkegi olla sünnitusmajas teiste õnnelike perede ja beebide keskel. Sõitsime öösel Tartust Tallinna nii, et sellest sõidust ei mäleta ma suurt midagi, kogu tee oli kui udus. See tühjus, mis öösel koju jõudes valdas, oli meeletu… 

Ühe kõige jubedama emotsioonina mäletan sellest samast esimesest ööst kodus, et ärkasin keset ööd ja rinnast tilkus piima ning siis meenus hetkega, et mu laps ei ole ju minu kaisus, ta on ju KÜLMAS surnukuuris! See mõte, et ta on seal kaugel pimedas ja külmas ilma minuta, oli nii õudne ja tegi lausa füüsiliselt haiget. 

Algus oli meeletult raske – esiteks lapse surmaga seotud paberid ja muu asjaajamine, siis tuli üritada kuidagi argitoimetustega hakkama saada. Üks raskemaid hetki oli umbes paar kuud pärast poja surma. Meie akna all on laste mänguväljak, mingil hetkel tabasin, et jälgin seal neid emasid väikeste lastega mängimas ja siis vaatasin kapil poja urni… See hetk lõikas nii valusalt nagu noaga, et neil emadel on oma pisikesed ja minul on lapsest järgi ainult väike urn tuhaga… 

Läksin suhteliselt kohe paari nõustaja juurde, et saada nõu leinaga toimetulekuks. Otsustasin, et hakkan sellega teadlikult tegelema, sest paigalseis ja mitte midagi tegemine tundusid veel raskemad ja hullemad. Kontrollisin teadlikult oma mõtteid. Sain psühholoogilt nõu, millised mõtted on osa leinaprotsessist ning tuleb läbi mõtelda, isegi kui see haiget teeb. Samuti tuleb teatud mõtted kohe peast eemale ajada, eriti selliseid, mis tekitavad hirme. See aitas palju. 

Siiski vaevasid mind küsimused, et kus mu poja nüüd on, kas tal on parem seal, kust ta on jne. Meil oli ta esimene laps, seepärast tundus kogu elu nii tühi ja mõttetu, et mis mõte sellel kõigel üldse on. Olen samuti mõtelnud, et mis võiks olla mu poja surma eesmärk, et kui lapsed pidid ju ise vanemaid valima, siis miks valis tema just meid? Kas see kogemus oli meile või hoopis tema hingele vajalik? 

Praeguseks ei ole ma veel leidnud otsest tähendust, mida oma poja surmale anda, sest mis iganes õppetund see peaks olema, tundub selle hind liiga kõrge. Nüüd, paar aastat hiljem, kui mõtlema hakata, et kas ma olen poja surmaga leppinud… siis võib-olla selles mõttes olen, et ma tean, et ma ei saa teda tagasi hoolimata sellest, kui palju ma nutan või teda igatsen. Et tegelikult juhtubki igasuguseid asju ja hoolimata kõigest läheb elu edasi. Ja et see on sinu enda valik, kuidas sa edasi lähed. 

Selle teadmisega tuleb ka teatud rahu, aga selleni jõudmine võtab aega. Kindlasti lihtsustab leppimist uue lapse sünd – nüüd ma olen rohkem leppinud selle mõttega, et meie esimene poja tuli ja läks, mis iganes põhjus sel oli, aga ta ju ka andis meile nii palju. 

Kõige rohkem aitas mind siiski see, et lugesin netist paljude teiste lapse kaotanud emade emotsioone ja sain aru, kui sarnane on leinaprotsess pärast lapse kaotust ja et kõik emotsioonid on normaalsed ja tuleb endast n-ö läbi lasta. Eitamine ja mahasurumine oleks veelgi hullem. 

Nii hakkaski neid päevi tulema tasapisi järjest rohkem, mil ma enam ei nutnud, mil enam ei teinud nii väga haiget. Mingil hetkel tabasin ennast juba naermast, kuigi ka selle üle tundsin algul süümekaid. 

Uuesti rasedaks jäädes tekkis suur süütunne oma inglipoja ees, ei julgenud väga rõõmustada uue raseduse üle, kuna tundus, et sellega just nagu reedaksin või unustaksin inglipoja. Ka nendel päevadel, kui tundsin ennast juba paremini, tekkis kohati süütunne, et kuidas ma saan ennast hästi tunda, kui mu laps on surnud. 

Sellist enese süüdistamist tuleb mul isegi praegu vahel ette, kuigi tegelikult ma ju tean, et ei möödu päevagi, kui ma oma inglipoja peale ei mõtleks, lihtsalt see ei ole enam alati nii valus. Vahel suudan tema pilte vaadata ka juba ilma pisarateta.

Järgmine: Caroli ja Arturi lugu

Riko vanemate lugu

Nimi Riko on pärit Jaapanist. Selle tähendus on (ri) “jasmiin”, “tõde” ja (ko) ” laps”. Meie üks ja ainuke Riko, kaheaastase Hugo väikevend.

29. mai 2017 leidus teise rasedusaegse ultraheli kontrolli aegselt Riko sooles laienenud osa, mis näis olevat täis vedelikku. Sool oli ebatavaliselt ultrahelis välja joonistunud. Minule broneeriti aeg Helsingi Naistekliiniku Looteuuringute osakonda (elame Soomes). Küsisin arstilt, kas leid on haruldane. Arst vastas, et seda ei esine väga sageli. 1. juunil käisin taas Naistekliinikus. Leid oli alles. Öeldi, et on väga raske öelda, mille tõttu see esineb, kuid väideti, et see võib ka kaduda. Viimast lootsimegi.

8. juunil käisin magnetuuringul. Nädala möödudes helistas ämmaemand ja ütles, et vastuste saamine viibib kuni järgmise nädalani.

Ootasime. Me ei rääkinud kellelegi, kuna me ei tahtnud põhjustada asjatut paanikat. Uuringu tulemuseks oli normaalne sool. Laienenud soole osa oli kadunud, kuid Rikol esines vähesel määral vett kõhuõõnes. Nutsime mehega mõlemad kergendusest, mina kodus, tema tööl. Käisin veel paar korda Naistekliinikus kontrollis.

13. juuli jälgimine lõpetati. Kõhuõõnest ei leitud enam vedelikku. Olime õnnest pimedad. Teadsime, et peagi sünnib meile väike beebi. Oh, kuidas me eksisime.

10. august 2017 (rn 32+2). Kella 5-6 ajal hommikul tundsin valulikke emaka kokkutõmbeid. Mõtlesin, et on veel liiga vara. Sünnitus ei või veel alata. Kokkutõmbed lõppesid. Helistasin tervishoiu asutusse, kus minu rasedust jälgitakse. Tegin liigutuste loendamise. Liigutusi oli liiga vähe. Mees sõitis kodu poole. Otsustasime minna Naistekliiniku EMO-sse. Kui lõpetasin mehega telefonikõne, nägin telekas beebi kirstu. Panin teleka kinni.

EMO-s otsis ämmaemand Riko südame hääli. Ei leitud. Ämmaemandad viisid mind kõrvalruumi, et arst saaks teha ultraheliuuringu. Arst ütles kohe: “Mul on väga kahju, aga beebi süda ei löö”. Mõtlesin “Kas ma kuusin arsti midagi ütlevat?!”. Nutsin ja hüüdsin “Aga miks?”.

Sealsamas langes nagu uduloor minu ja Riko peale. Ma nägin, aga ei näinud. Kuulasin, aga ei kuulnud. Hüüdsin “Aga miks?”.

Arst oli segaduses ja üritas Rikot uurida. Ämmaemand lohutas mind. Mind uuriti ja tehti vereproove. Küsiti kas nõustun lootevee uuringuga. Vastasin “Võtke aga!”. Uuriti kas tahan ööseks koju või tahan jääda sünnitama. Tahtsin koju. Sõnasin “Seda kõike on korraga liiga palju”. Mõtisklesin, et selliseid asju ei juhtu ilusal päikeselisel päeval ja et minul tuleb sünnitada nüüd surnud laps! Helistasin mehele. Ta oli meie lõunaund magava poja Hugoga autos parklas. Sain emakakaela küpsetava ravimi. Leppisime kokku, et hommikul lähen tagasi haiglasse.

Vereproovide võtmise järgselt rääkisin ämmaemandaga, kes üritas varasemalt leida Riko südame hääli. Pisaraid valgus tema silmist kui ta ütles, et tema beebi suri aastaid tagasi rn 24. Ta kallistas mind, ta mõistis. Ta soovitas teha Rikost mälestuseks pilte ning lohutas, et ühel päeval suudan taas naeratada. Ta saatis mind parklasse. Parklas auto ei käivitunud. Aku oli tühi. Ma ei osanud teha muud kui nutta. Ei olnud vahet, mis kell on või mis aastaaeg on. Inimesed kõndisid ümber haigla. Nende elus liikus aeg edasi. Meie elus ei olnud enam ajaarvamist, see oli peatunud.

Sõitsime kodu poole. Helistasin lastetarvete poodi öeldes, et me ikkagi ei tule õhtul ostma kahe lapse käru, mille olime eelmise päeva õhtul broneerinud, sest meie Riko suri rn 32. Olin šokis, kuid toimetasin tavapärast viisi. Kodus otsustasin teha perele toitu, kuna teadsin, et tulen olema paar päeva haiglas. Ma ei jõudnud alustada, sest hakkasin tundma emaka kokkutõmbeid. Saatsin sõnumi oma doulale. Ta teatas, et pääseb mulle toeks.

Hilisõhtuks olin tagasi haiglas. Mees ja laps läksid haiglast koju. Mainisin ämmaemandale, et ma ei taha jääda hetkekski üksi. Ta ei rääkinud palju ja käis mitu korda pikalt ära. Ootasin pikisilmi doulat. Mõttes lootsin, et ämmaemand vahetuks. Hiljem vahetuski.

Kohtusime doulaga mitteplaanipäraselt ja esimest korda jälgimistoas. Sõnasin doulale, et enda meelest sünnitan elava lapse, kuid pelgan Rikot sünnituse järgselt näha, kuna arst ütles EMO-s UH tehes, et ta on paistes. Sünnituse poole peal olles tuli asjaolude sunnil varu-doula. Riko sündis 11.08.17 kl 3.15. Sünnitussaalis oli vaikus. Valu oli hingeliselt ja füüsiliselt põrgulik.

Mõtlesin, kas suudan kunagi tulevikus üldse enam sünnitada. Hoidsin Rikot mitu tundi süles. Doula tegi pilte ning laulis meile imekauni laulu. Ei suutnud ette kujutada, kuidas annan oma lapse ära. Ta näis ju vaid magavat.

Kui olin haiglas käisime kolm või neli korda mehe ja lapsega Rikot vaatamas. Ämmaemand tegi perepilte. Nutsime. Hugo silitas väikevenna pead. Hoidsime Rikot süles. Kohtasin haiglas inimesi, kes teevad tööd südamega. Kohtusin inimestega, kes ei vaadanud minule isegi otsa. Minult küsiti: “Kas tahaksid kohtuda papiga ja sotsiaaltöötajaga? Kas tahaksid, et jätame sinuga ühenduse võtmise palve Käpy ry-le? Kas tahaksid, et helistame ise tervishoiuasutusse, kus sinu rasedust jälgiti?”

Mõtlesin, et ma ei saa miskit aru. Miks oleks vaja minul kohtuda papi või sotsiaaltöötegijaga? Ühest tabletist piisas, et peatada rinnapiima tekkimine. Personal vahetus. Riko oli kuskil külmas ruumis ilma oma pereta. Mäletan mõtlevat, et kuidas sellega hakkama saan ning et ehk on tegu lihtsalt õudusunenäoga. Tahtsin sellest unest ärgata! Minu silmad olid paistes nagu väikesel seapojal. Nina oli nutmisest paistes ja täiesti kinni. Kasutasin hingamise kergendamiseks ninaspreid. Sain hunniku pabereid lugeda. Kellaosutid muudkui tikitasid. Magasin pooletunniste juppide kaupa. Mälu oli kehv. Tajumine oli väärastunud. Trauma tegi kehas oma tööd.

Kätte jõudis kojumineku päev. Me ei suutnud enam minna Rikot vaatama, kuna eelmisel päeval oli üks ämmaemand unustanud panna Riko valmis vabasse sünnitussaali. Ta veeretati meie eest mööda valges pappkastis, mille kaas oli kinni. Ma ei tahtnud minna haigla uksest välja. Parklas ma ei tahtnud istuda autosse, kuna teadsin et Riko jääb maha. Tundsin kohutavat süütunnet. Kui jõudsime koju tõusis torm.

Kodus elasime nagu turistid võõral maal. Kirjutasin igal hommikul paberile, mida teha ja mida mäletada. Ma ei suutnud püsida Hugo kiires tempos. Mees tegeles lapsega ja mina hakkasin matuseid planeerima. Kord kui Joel ja Hugo olid väljas, laskusin põlvili ja palusin Rikolt andeks. Lasime õhku palli lootes, et see jõuab Rikoni. Käisime surnuaedades jalutamas.

Augusti lõpus kohtusin ämmaemandaga, kes sünnitusel Riko vastu võttis. Ta mainis, et välisel kontrollil leidus Rikol suurem kuklavolt ja et tegu võib olla kromosoomihäirega. Nutmine vähenes. Tajusin esimest korda, et ehk ei olnud minu keha süüdlane. Pelgasin tulevat.

30. august 2017 toimetati Riko beebile sobivas valges matuseautos haiglast krematooriumi. Sõitsime oma autoga järel. Krematooriumi ees tegime pilte. Nägime esimest korda kirstu ja urni. Need olid imekaunid. Matuseauto juht viis need krematooriumisse. Kirstu kaant me ei avanud.

5. september 2017. Ärasaatmine krematooriumis. Olime vaid me kolm. Hugo oli rõõmus, sõi küpsist ja istus turvatoolis. Meil oli kaasas oma makk ning mälupulgal neli laulu. Tahtsin teha pilti kõigest. Tahtsin peatada aja. Ei suutnud ette kujutada, kuidas jätame Riko taas. Kirstu kaas oli kinni. Vastasel korral poleks ma suutnud lahkuda. Panime mehega sõrmed kirstu kaane ja kirstu ääre vahele. Kirstus oli nii külm.

7.september 2017. Läksime otsima Riko nimeplaati. Tema nimi oli kirjutatud valesti. Valisime uue nimeplaadi. Me olime enam kui muserdunud, me olime katki.

Inimesed lohutasid meid. Tuttava välimusega kortemaja naaber oli näinud mind mitu korda ilma kõhuta. Ühel päeval hüüdis ta parklas “Kuidas väikevennal läheb?” Minuti pärast vastasin: “Ei ole enam.” Ta kinnitas, et oleme noored, saame veel lapsi ja et nüüd asi tundub hull, aga tegelikult see ei ole üldse hull. Ema ütles: “Usu, ta sünnib kunagi uuesti siia maailma. Usu!”. Sõbranna ütles: ”Ju teda oli rohkem taevasse vaja. Elus juhtub selliseid asju.”

Miks inimesed on nii kehvad lohutama? Olen mõelnud, et ehk peaks juba koolis õpetama kuidas toetada või kohata leinavat või trauma läbi elanud inimest. Sünni kohta õpime koolis palju, aga keegi ei õpeta kohtama leina. See on põranda alla peidetud, olemasolev, kuid nähtamatuks jääv tabu.

12. september 2017. Läksime kokkulepitud ajal järele Riko urnile. Soovisime, et urn oleks enne matuseid paar päeva kodus. Krematooriumis öeldi, et urn on kadunud. Minule ulatati matusebüroo number. Helistasin silmad vees meiega tegelenud naisterahvale. Ma ei suutnud rahuneda. Oleksin tahtnud karjuda taeva suunas “Mis järgmiseks?”. Tol hetkel mõtlesin, et me ei saanud viia Rikot haiglast koju ja nüüd ei õnnestu ka urni koju viia. Mõtlesin, et kas tuhk on ikka alles. Hiljem samal päeval selgus, et Riko krematooriumisse transportinud matuseauto juht oli käinud ise koha peal ja leidnud urni. See oli olnud riiulis suurema urni taga. Samal päeval oli tehtud krematooriumis mitu viga. Õhtul käis Joel süda saapasääres urni koju toomas.

15. september 2017. Riko matused. Me kolm, papp, kirikuvaht ning kiriku kell. Lehtki ei liikunud. Olek oli üllatavalt rahulik. Hugogi viskas kolm peotäit mulda hauda. Lisaks veel paar lehte ja paar kivi. Õhtul tundsin süüd, et miks ma ei nutnud oma lapse matustel.

3. oktoober 2017. Oleks täitunud üheksa kuud ning oli minu sünnipäev. Kogu päeva tuli vahetpidamata ränka vihma, looduse nuttu. Ema lohutas: “Riko sündis augustis. Kolmas oktoober on ju hoopis teine päev. Sinu päev.” Ta õnnitles mind üli rõõmsana ning kirjeldas kui õnnelik ta oli kui mina sündisin. Olin sõnatu. Olime kolmekesi kodus. Riko oli surnud. Palju õnne. Palju õnne. Minu süles polnud Rikot, vaid mehe ostetud valged lilled.

Hugo on olnud algusest peale teadlik, et temal on väikevend, kes on surnud. Ta õppis kiirelt ütlema IKO ning kapist küünlaid otsima. Selle järgselt on ta korduvalt osutanud sõrmega akna suunas nagu tahaks öelda, et need tuleb viia hauale. Kui oleme sõitnud krematooriumist mööda, ütleb Hugo : “IKO, IKO.” Mõned korrad on ta lehvitanud lae suunas.

13. november 2017. Tulemused. Selgus, et Rikol ei olnud kromosoomihäiret. Tema sool oli terve. Leiti, et arvatavasti detsembris 2016 olin saanud tsütomegaloviiruse (CMV) esmanakkuse. Riko organite kudesid värvides ning seejärel mikroskoobiga uurides sai kinnitust Riko CMV nakkus. Viirust oli rohkelt kopsudes ning lisaks südames, neerudes ja platsentas. Ajus oli märke hapnikupuudusest. Riko põrn oli suurenenud ning tal oli aneemia. Ilmselt mõni aeg enne surma oli Riko kasv pidurdunud. Arst ütles, et kui Riko oleks sündinud elavana oleks lõpptulemus olnud tõenäoliselt sama.

Mina haigestusin rängema külmetuse laadselt 27. detsember. Samal päeval tulime Eestist tagasi Soome. Jaanuari algul jäin Rikot ootama. 27. detsembri öösel oli mul ilmselt palavik. Värisesin, kuna oli külm. Olin aga niivõrd väsinud, et jäin kraadimata magama. Hommikul olin üleni higine. Järgnevad kaks nädalat esines põrgulikku kurguvalu ning oli nohu. Arsti sõnul oli tõenäoliselt tegu CMV nakkusega ning selle põhjal võib öelda, et nakatusin 3-14 päeva enne sümptomite ilmnemist. Ei tea. kas haigestusin juba Soomes enne Eestisse minekut või jõulude ajal Eestis. Mäletan kui väga ma ei soovinud minna gripihooajal jõuludeks Eestisse, kuna pelgasin gripiviirust. Pelgasin, et Hugo võib haigestuda, kuid ei julgenud sugulastele minemata jätmisega pettumust valmistada.

Nüüd mõtiskleme sageli, kas Riko oleks elus, kui oleksime veetnud jõulud rahulikult kodus Soomes oma soove arvestades. Vastust ei saa me kunagi. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et kui ma oleksin jäänud ootele 1-2 kuud hiljem oleks tõenäoliselt sündinud elus ja terve beebi. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et minu keha valmistas viiruse vastuaineid samal ajal kui jäin rasedaks. Tuleb õppida elama selle teadmisega, et kõike pole võimalik kontrollida. Tuleb meeles pidada, et viirus ei tulnud hüüdes.

Me ei teadnud. Tuleb leida viis, kuidas anda andeks enesele ja ka nakatajale. Kui me oleksime teadnud, seda poleks juhtunud.

Kirjutades seda teksti on jaanuar 2018. Küsin eneselt samu küsimusi iga päev ja seejärel lohutan end teadmisega, et viirus ei tulnud hüüdes. Kauplemine, iseenda ja teiste süüdistamine on mõnevõrra vähenenud. On päevi, mil Lein põhjustab sisemist tormi. Siis Ta nõuab tähelepanu ja kulutab kohutavalt energiat, joob pisaraid ja sööb erinevaid tundeid. On päevi, mil Lein on rahulikum, kuid alati nõuab ta tähelepanu. Praegugi on mälu kehva ning ajakulu tajumine on häiritud. Olen planeeritult uuesti ootel. Tean, et minu kehas pole veel kahe raseduse aegselt lootele ohtliku viiruse (toksoplasma, viies haigus) vastuaineid. Olen elu jooksul jäänud ootele kolm korda ning seda vaid jaanuaris. Kuidas tuleme toime? Ei tea. Tunded on vastukäivad. Hirm on suur. Tuleb uskuda ja loota, et seekord elu võidab.

Pisikese Riko emme ja issi
Anna ja Joel

Järgmine: Kristiina ja Andrese lugu