Rubriigi arhiiv: Uncategorized

Rahupaiga kodukord


Vaikuse laste rahupaik on üks eriline koht, mis on ühel või teisel kombel oluline meile kõigile. Meie hulgas on neid, kelle laps on rahupaika maetud; on neid, kes käivad seal mälestamas enda või oma lähedase last. On neid, kel pole küll otsest isiklikku seost rahupaigaga, kuid kes seda kohta ometi südamelähedaseks peavad. 

Just nõnda, ühiselt, tahame selle paiga eest ka hoolt kanda. Pole üht kindlat aednikku või haljastajat, kes rahupaigas tegutseks, ja sellepärast on hea, kui me omavahel teatud reeglites kokku lepime.

Lisaks vanale heale kastanipuule, mis oma oksad kaitsvalt üle rahupaiga sirutab, on rahupaiga mälestuskivi ette istutatud 8–10 hooajalist lilletaime (kevadel sageli võõrasemad, sügiseti näiteks kanarbikutaimed). Nende hankimise ja istutamise eest kanname hoolt me kõik – kord toob taimed kohale ja istutab maha üks, siis teine, siis jälle kolmas või neljas pere.

Seda, kas on aeg istutada uusi lilletaimi, tasub eelnevalt küsida Risti kiriku õpetajalt Annika Laatsilt (telefon 5564 9256; e-post annika.laats@eelk.ee).

Lõikelillede jaoks oleme varunud maasse torgatavaid vaase. Leiad need rahupaiga tagant.

Rahupaiga hoolduseks leiab tööriistu koguduse kuurist, ent kui see on parasjagu lukus ning kirikus ega kogudusemajas pole kedagi liikvel, siis tasub neid otsida naabruses asuvalt Risti kalmistult. Seal asub ka lähim kaev. Orgaaniliste jäätmete jaoks on kalmistu põhjaküljel prügihunnik ja mitteorgaaniliste jäätmete jaoks maantee-poolsel küljel prügikonteiner.

Traditsiooniliselt toimuvad kaks korda aastas – kevadel emadepäeva ja sügisel hingedepäeva paiku – rahupaigas talgud, mille käigus korrastatakse ühiselt mälestuskivi ümbrust ning kõneldakse sellest, mis südamel. Talgute kohta saab täpsemat infot Vaikuse laste FaceBooki grupist või liitudes MTÜ Vaikuse Lapsed meililistiga.

Kui sul on mõtteid ja ettepanekuid mälestuspaiga hooldamise ja kaunistamise kohta, siis jaga neid julgesti MTÜ Vaikuse Lapsed aadressil info@vaiksed.ee.

Järgmine: Mälestustekarp

Mu haual ära kurvasta

mind pole sääl. Ei maga ma. 
Ma olen tuhattuulne välk, 
ma olen lume teemanthelk. 

Ma olen küpse vilja hõng 
ja sügisene härmalõng. 

Kui ärkad hommikusse ööst, 
ma olen linde ülessööst, 
kirk keeris, mis sind kaasa viib 
ja täht su üle, kaitsetiib. 

Mu haual ära kurvasta – 
mind pole sääl… 

Mary Elisabeth Frye 
Tõlge: Doris Kareva

Tuba

Sinu toas põleb valgus
praotan ust,
astun sisse ja puudutan sind
vaatan su silmadesse,
mida ma pole kunagi näinud.

Need on sügavsinised nagu su emal ja isal.
Kõnetan sind,
üsna tühisel teemal
sinu hääl voogab minuses
su hääl, mida ma pole kuulnud
aga mille tunneksin ära miljonite seast.

Korraks puudutan sind,
nagu muuseas.
Sa paned oma käe mu käele
ja sinu puudutus on soe,
elusoe, selle puudutuse tunneksin ära
ka sajandite takka.

Siis sa naeratad, naeratad selliselt,
nagu naeratab su isa, nagu sa ise naeratad,
selle naeratuse
tunneksin ära kinnisilmi.

Tuled mulle vastu ja kallistad
sinu kallistus on maailma
kõige soojem ja pehmem
Tunnengi nüüd ära õnne.

Sinu häälekaja jääb kumama
kui sulen ukse,
korraks lähen ja tulen siis jälle

Väiksele Richardile

Kuldari ja Kaijo mälestuseks

„… sellest, kelle aeg Su kõrvalt viis,
on Taevas saanud Sinu kaitseingel,
ta on Su kõrval alati…
Ka siis, kui headus silitab..,
kui õelus salvab…
Ta ikka valvab.“
/V.Osila/

Pisipoegade Kuldari ja Kaijo mälestuseks 

Emme ja issi

Oskarile

Oskarile

Üks väike südameke tuksumast lakkas,
lapsuke äkki otsustas, et ingliks hakkab.
Ei aita siin mahajääjate kurbus, ei nutt,
väikesel inglil tähtede poole minna oli rutt.

Teda kindlasti ootab maailm parem ja suurem,
kuid alatiseks jääb ta mõtteis me juurde.
Lenda vabalt, me armas, me kullake hea,
me südame küljes, sa igavesti, tea!

Ära kurvasta emme ja issi ja vend,
ma tähe peal kodus tunnen hoitult end.
Nüüd olen ma üks, teiste tähtede seas,
mu ümber  arm ja sära ning olla on hea.

Teie, mu kallid, püüdke unustada valu,
olgu edaspidi rahulik ja õnnelik te elu!
Ma teie tegemisi siit pilve pealt vaatan
ja teie hingedesse kuldseid kiiri saadan!

Minust saigi nüüd teie kaitseingel väike,
soovin, et eal ei kustuks peres armastuse päike!
Koos maailma parema ka teile loome
ja usun, et  rõõmugi silmisse tagasi toome!

vanaema Maia

Vaikuse laps

Vaikuse laps, ei olnud sul nime,
olemata jäi sündimisime.
Nõnda vähe sind üsas sain kanda,
kui juba pidin su surmale andma.

Pole sul hauda, ei matmispaika,
kääpakest, kus küünla saaks läita. 
Risti kirikaeda nüüd loodud on paik,
kus vaikuse lapsed oodatud kõik. 

Sinna viia saan oma valu, 
seal sinu hingekese eest palun. 
Valguse kambrisse küünalt tuues 
tunnen, et oledki mu juures.

Kuigi mul tütar on – tubli ja kraps, 
vaid mina tean, mul lapsi on kaks…

Anne Uustalu

Meditsiinitöötajale


Kõigile lapse kaotanud vanematele jääb igaveseks meelde hetk, mil arst või ämmaemand talle teatas, et tema laps on surnud. Sinu võimuses on muuta need hetked ja sellele järgnev aeg vanematele võimalikult kergeks. Selleks on ise lapse kaotanud vanemad kokku pannud mõned soovitused.

Vanematega suhtlemine

  • Räägi vanematega empaatiliselt, selgelt ja ausalt. Kasuta neile sobivat ja mõistetavat sõnavara, kuid räägi juhtunust siiski asjaolusid ilustamata.
  • Kohtle ja käsitle surnud last nagu sa käituksid elusa lapse puhul. Näiteks kui vanemad on pannud lapsele nime, siis kasuta seda.
  • Austa vanemate kultuurilisi ja religioosseid tõekspidamisi.
  • Võimalda vanematele aega omavaheliseks aruteluks.
  • Informeeri juhtunust ülejäänud haigla personali, kes vanematega kokku puutuvad, et ka nemad oskaksid nendega sobivalt käituda.

Teabe edastamine vanematele

  • Kui võimalik, siis veendu, et mõlemad vanemad oleks vestluste juures.
  • Vajadusel korda öeldut, sest pinge ja lein ähmastavad vanemate võimet infot mõista ning seda meelde jätta.
  • Olulist infot edaspidiste sammude kohta tuleks pakkuda lisaks vestlusele ka kirjalikult.
  • Korralda nendeks vestusteks eraldi vaikne ruum eemal teistest patsientidest.
  • Mõtle informatsiooni ajastusele. Lase vanematel end juhtida teemas edasi. Näiteks ei ole ilmselt kohe sobilik hakata rääkima järgmise rasedusega seonduvast, aga üsna tõenäoliselt jõuavad vanemad selle teemani peagi ise.
  • Kaasa raseduskriisinõustaja, psühholoog, kogemusnõustaja, hingehoidja ja/või sotsiaaltöötaja.
  • Teavita peret raseduskriisi nõustamisest ja olulise info allikatest

Mälestuste kogumine

  • Kui vähegi võimalik, paku vanematele võimalust oma last näha ning teda hoida. Esialgse keeldumise korral (mis on väga tavapärane reaktsioon) tasub pakkumist korrata, sest paljud vanemad, kellel ei olnud võimalik oma last näha, on hiljem seda kahetsenud.
  • Paku võimalust, et ka laiem perering (vanavanemad, teised lapsed) saaksid last näha.
  • Kui kummalgi vanemal on mingites küsimustes kõhklusi, aruta neid temaga. Näiteks ei julge paljud vanemad oma last näha, sest nad kardavad, milline surnud laps selleks hetkeks välja näeb. Kui vaja, kirjelda neile kõigepealt beebi välimust, vajadusel võid neile näidata ka ainult beebi kätt või jalga.
  • Aita peret beebiga seotud mälestusesemete kogumisel. Näiteks sobivad mälestusesemeteks käepael, käe- ja jalajäljed, juuksetutt ja beebi andmed paberil.
  • Kui see on võimalik, paku vanematele võimalust beebist pilti teha. Kui nad seda ise ei soovi, tee beebist ise pilti.
  • Kui teie haiglas / sünnitusmajas on mälestustekarpe, paku seda vanematele.
  • Kui pere keeldub mälestusesemetest, siis paku võimalust neid haiglas säilitada nii kaua, kui nad oma meelt muudavad (ka fotosid).

Mälestustekarbi kasutamine

Mälestustekarp on mõeldud emadele ja isadele, kelle beebi sündis surnult ehk alates 22. rasedusnädalast, suri sünnitusel või suri 28 päeva jooksul peale sündi. Vajadusel võib anda mälestustekarbi vanematele ka muudel juhtudel, seda vajadust oskab hinnata raseduskriisinõustaja või kogemusnõustaja.

Enamike karpide puhul on kasutatud neutraalseid värve ja kujundeid, nii et need sobivad nii poisslapse kui tüdruku puhul. Mälestustekarbis on alati mõni käsitööese, näiteks mütsike, papud või tekike. Võid vanematele pakkuda võimalust neid lapsel kasutada või seda ise teha, siis tekib vanematel nende esemetega personaalne suhe. Samuti on mälestustekarbis kaart, kuhu saab võtta lapse jala- ja käejäljed.

  • Mälestustekarbi annab vanematele üle olenevalt asutusest kas ämmaemand, raseduskriisinõustaja või kogemusnõustaja. Võimalik, et ka sotsiaaltöötaja või arst.
  • Surnultsünni puhul on hea, kui karbi saab vanematele anda võimalikult kiiresti pärast sünnitust, sest siis on soovi korral võimalik karbis olevat tekki või mütsi kasutada ning seeläbi nendega seoses isiklik mälestus tekitada.
  • Mitmike puhul võiks eelistada ühte karpi, kuid kaardid ja muud esemed karbis on igale lapsele personaalsed.
  • Keeldumisel tuleks vanematele mõeldud karpi haiglas säilitada ja anda neile võimalus hiljem haiglasse karbi järgi minna.

Vanematele karbi üle andmisel soovitame öelda:

„Mul on väga kahju. Tunnen teile südamest kaasa. Me ei saa kahjuks teie valu ära võtta, kuid teised lapse kaotanud vanemad soovivad teid sel hetkel toetada. See karp on valmistatud emade poolt, kes on oma lapse kaotanud. Siia karpi on nad pannud teie … (lapse nimi) mälestuseks mõned armsad asjad. Sellesse karpi on teil võimalik omalt poolt teie lapsega seotud mälestusesemeid koguda.“

Mälestustekarpide kohta saad rohkem lugeda siit.

Vaata ka: Lähedastele