Helena Talihärm

Pere loomine algab paarisuhtest. Toimiva paarisuhte võti on see kui mees mõistab oma naist. Naine jällegi saab suhet omalt poolt toimima panna kui ta oskab sellesse luua positiivset ja sooja õhkkonda. Kui mees ja naine kogevad oma paarisuhtes lapse kaotuse halvavat valu, siis avaldab see kahtlemata ka suhtele mõju. Lapse kaotus tähendab ettekujutletud tuleviku kaotust, millega võib kildudeks lennata kogu eluplaan. Ei ole imekspandav, et lapse kaotus on kõige raskemini talutav kaotus.

Teaduskirjanduses väidetakse, et mees ja naine elavad leina läbi diametraalselt erineval moel. Kui paarisuhe on usaldusel ja aususel põhinev ning emotsionaalselt tugev olnud enne lapse kaotuse teema tekkimist, siis minnakse leinast koos läbi, küll omas tempos ja omal moel, aga need pole suhet lahku ajavad. Kui aga omavaheline läbisaamine on pingeline, tülid jäetakse lahendamata ning üksteisemõistmisest jääb vajaka, on siia lapse leina tõttu tekkiv konflikt sisse kirjutatud.

Üks esimesi küsimusi paarisuhte tasandil, mida mees ja naine endale esitada võivad lapse kaotuse puhul, on: „Kuidas me selle valuga toime tuleme, mida me sellega teeme?“ Ühest vastust või abistavat strateegiat välja pakkuda on raske. Raseduse katkemine ja lapse kaotusega silmitsi seisvad paarid võivad demonstreerida kaitsena eitamist või kaotusega mitteleppimist, seda põhjusel, et selle tunnistamine on liiga piinarikas. See on tavapärane reaktsioon leinaprotsessi alguses kui ollakse šoki- ja reaktsioonifaasis. Kuna närvisüsteem töötab kõrgetel pööretel ja tundetööd on kurnavalt palju, siis võib juhtuda, et unarusse jääb partnersuhtesse panustamine, kuna hingejõudu, aega, tahtmist jms ressursse selleks napib.

Lapse leina dimensioonid  peale šoki- ja reaktsioonifaasi saabuva „tormisilma“- faasi on erinevad. Naise puhul on tavaline lohutamatu nutmine ja suur soov rääkida oma üleelamistest, samas kui mees on kontrastina vaikiv või sõnaaher. Mõlema jaoks on see oma kaotusega tegelemine talutaval moel ja mõlemat viisi võib pidada õigeks. Samas on oluline, et partneri leinamisstrateegiat mõistetaks ja aktsepteeritaks. Sageli aga seda ei juhtu. Naise jaoks tundub uskumatu, et mees ei näita lapse kaotuse puhul sisuliselt üldse tundeid välja ja mehe jaoks võib olla talumatu näha päevast päeva naise pisaramärga nägu. Hakkab toimuma ülefunktsioneerimine (naise nutmine) ja alafunktsioneerimine (mehe vaikimine), mis on pereteraapias sageli kasutatav mõiste paarisuhte kirjeldamiseks. Mida rohkem üks nutab, seda rohkem teine vaikib. Lõpuks võib selline igapäevaelu muutuda paarile talumatuks ja siis hakatakse otsima kas toimivaid lahendusi (perenõustamine, psühholoogi või kriisinõustaja juures käimine) või mittetoimivaid lahendusi (pikad õhtud tööl, trennis, sõpradega, alkoholist või muudest kohtadest lahenduse otsimine). Esimese puhul on tõenäosus, et neutraalne isik aitab paaril tegeleda leina ja leinamisviisidest arusaamise ja leppimisega. Teise variandi puhul võib oodata paarisuhte lagunemist, sest lisaks leinale on paarisuhtesse tekkinud vältiv käitumine, mis tekitab mehe ja naise vahel üha suurenevat emotsionaalset distantsi. On tekkinud kaks omaette saart, mis omal viisil küünitavad lapse kaotuse sündmuse poole, mis nad üksteisest eraldas.

On õige, et aeg on asendamatu ravitseja, kuid on samavõrd tõsi see, et kui seda aega on kasutatud leina läbitöötamiseks, siis see valu ei sega enam ühel päeval kooseksisteerimist. Samas võib olla see suhet hävitav, kui aeg pole midagi õpetanud ega midagi muutnud. Eksistentsiaalsetel teemadel mõtisklev Ameerika psühhiaater Irvin Yalom on öelnud oma raamatus „Armastuse väljaajamine“, et inimene peab õppima elama teadmisega, et ta on kaotanud lähedase (lapse) ja seejärel peab ta uuesti õppima elama nendega, kes on elus (elusolevad lapsed, partner).

Esimene positiivne muutus paarisuhtes lapse leina puhul võib toimuda konkreetsete tegevuste kaudu kui otsustatakse, mis saab lapsele ostetud asjadest ja/või tema toast, kui tihti käiakse surnuaias. Eriti toetavad tegevused on need meestele, kes soovivad pigem tegutseda kui emotsioone lahata, kuigi ka neid tuleb julgustada kogema ja jagama oma lapse kaotusest tekkinud ängi ja kurbust, selle asemel et seda alla suruda ja vältida. Allasurutud tunnetega on see oht, et need kogunevad hinges aegamisi ning siis võib sellele järgnevat tundeplahvatust võrrelda kiirkeedupotilt kaane ära võtmisega, kus tuliste pritsmetega saavad pihta ka süütud kõrvalseisjad. Naised peavad kaotuse väljendamise faasist minema oma tööprojektide ja tegemiste juurde tagasi, mis toetab nende elu mõtet, lisaks ka olemasolevate laste eest hoolitsemise juurde, kui neid paaril varasemast on.

Üks paarisuhte oluline komponent on seksuaalsus. Pereterapeudid väidavad, et intiimelu kvaliteet on paarisuhte kvaliteedi üldnäitaja. Kui ollakse vastamisi lapse kaotusest tulenevate teemade ja leinaga, võib naise libiido alaneda sellise tasemeni, et seks on viimane asi, millele ta mõtleb. Erinevad hormonaalsed ja kehapildi muutused võivad huvipuudust seksi suhtes naisel veelgi süvendada. Kuna naine kandis last oma kehas, siis mehel on seksiga jätkuvalt teistsugune suhe paarisuhte raseduse ja lapsekaotusega seonduva perioodi ajal kui naisel. On suur tõenäosus, et mees soovib intiimset lähedust kogeda ka leinaperioodi ajal, see on mehele omane viis emotsionaalseid teemasid enda jaoks lahendada.

Naine vajab iha tekkimiseks aega ning sobivat emotsionaalset õhkkonda, tal võib tekkida süütunne lubada endale naudinguid kui ta leinab oma last. Lisaks võib siin olla suur hulk muidki negatiivseid tundeid peidus, mis libiidot alla tõmbavad. Näiteks läbikukkumistunne, et ei suudetud mehele last kinkida. Pettumistunne, et keha ei pidanud vastu raseduse lõpuni kandmisele ja toimus raseduse katkemine. Kibestumine, et rasedusega seotud tunnused nagu iiveldus ja lekkivad rinnad jätkuvad, aga last enam ei ole. Kahtlustused, kas mingit tegevust ei tehtud piisavalt või tehti ülemäära, mis võis nurisünnituseni viia. Või hoopis kohutava ebaõigluse tajumine, et täiel teadvusel viibides tuli läbi teha kogu sünnitusprotsess, et tuua ilmale  surnud laps, kuigi kergem oleks seda taluda olnud narkoosis…

Kui mees on mõistev ja toetav ning annab rahulikult aega naisele taastumiseks nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, siis on tõenäosus intiimelu kiirema taastumiseni suurem. Alustada võib üksteise kaisus olemisest, kallistustest ja paitustest, et sillutada teed seksini. Mõlemapoolne vaba tahe suurimat lähedust jagada on oluline, pealepressitud soovile vastu tulles võib end tunda ärakasutatuna ja avastada end suuremas emotsionaalses puntras oma leinatunnetega seonduvalt. Ka peale lapse kaotust on oluline hoida meeles, et me oleme inimestena jätkuvalt seksuaalsed olendid, see on üks baasvajadusi ja me igatseme kõike seda, mis intiimelu endaga kaasa toob – rahuldust, naudingut ja orgasme. Oluline on endale anda aega ning tunnetada läbi valmisoleku tase ning arvestada partneriga. Kui paarisuhte ja seksuaalvaldkonna muredega omal jõul toime ei tulda, tasub kaaluda pereteraapiasse pöördumist.