Vaikuse laps, ei olnud sul nime,
olemata jäi sündimisime.
Nõnda vähe sind üsas sain kanda,
kui juba pidin su surmale andma.
Pole sul hauda, ei matmispaika,
kääpakest, kus küünla saaks läita.
Risti kirikaeda nüüd loodud on paik,
kus vaikuse lapsed oodatud kõik.
Sinna viia saan oma valu,
seal sinu hingekese eest palun.
Valguse kambrisse küünalt tuues
tunnen, et oledki mu juures.
Kuigi mul tütar on – tubli ja kraps,
vaid mina tean, mul lapsi on kaks…
Anne Uustalu
