Tuba

Sinu toas põleb valgus
praotan ust,
astun sisse ja puudutan sind
vaatan su silmadesse,
mida ma pole kunagi näinud.

Need on sügavsinised nagu su emal ja isal.
Kõnetan sind,
üsna tühisel teemal
sinu hääl voogab minuses
su hääl, mida ma pole kuulnud
aga mille tunneksin ära miljonite seast.

Korraks puudutan sind,
nagu muuseas.
Sa paned oma käe mu käele
ja sinu puudutus on soe,
elusoe, selle puudutuse tunneksin ära
ka sajandite takka.

Siis sa naeratad, naeratad selliselt,
nagu naeratab su isa, nagu sa ise naeratad,
selle naeratuse
tunneksin ära kinnisilmi.

Tuled mulle vastu ja kallistad
sinu kallistus on maailma
kõige soojem ja pehmem
Tunnengi nüüd ära õnne.

Sinu häälekaja jääb kumama
kui sulen ukse,
korraks lähen ja tulen siis jälle

Väiksele Richardile