Terje ja Gerdi lugu

Mul on hetkel sĂ”nade seadmisega probleeme; Ă”igem on vist öelda, et pigem on teistel nendest arusaamisega raskusi. Siiski ĂŒritan seda teha. 

Minu lugu sai alguse ĂŒheksa aastat tagasi, kui otsustasime, et meie perre vĂ”iks ĂŒks pisike plikatirts vĂ”i poisiklutt kuuluda. Kahjuks selle mĂ”tte teostamisega nii kiirelt ei lĂ€inud. Kulus palju aastaid, pisaraid, lootusetust ja meeleheidet, kuni me lĂ”puks saime kauaoodatud positiivse rasedustesti. Elus esimest korda olin rase. 

MĂ€letan, kuidas jalutasime rannas ja mees helistas sĂ”brale ning teatas, et oleme rasedad :D. See tunne oli vĂ”imas… JĂ€rgnes UH, kus ekraanilt paistis pisike tĂ€pike. Tundsin end maailma kĂ”ige Ă”nnelikuma inimesena. 

Siis ĂŒkspĂ€ev kodus olles tekkis tugev torkiv kĂ”huvalu, mis kuidagi jĂ€rele ei andnud. Mehe nĂ”udmisel lĂ€ksime öösel igaks juhuks erakorralisse kontrolli. Seal selgus tĂ”siasi, et pesa oli teinud ikkagi kaks pisikest ning kĂ”ik oli nendega korras. 

Jamad hakkasid pihta juuli lĂ”pus. Olin tööasjus Haapsalus ning jalutasin töökaaslasega linna peal, kui korraga tundsin, et midagi on viltu, et midagi voolab. Selguski, et tekkis verejooks. Kiirabiga viidi mind haiglasse, kus lastele eriti lootust ei antud, sest verejooks oli suur ja lootekott vaid ĂŒht serva pidi kinni. Samas lapsed ise olid vĂ€ga aktiivsed. KĂ€sti mitte sĂŒĂŒa, et varsti puhastusele minek. 

Palusin ĂŒleviimist koduhaiglasse. Kiirabi seda ei teinud, kuid allkirja vastu lubati mu ĂŒlemusel mind ise teise haiglasse sĂ”idutada. Seal tehtud UH oli positiivsem, kuid siiski oli katkemise risk vĂ€ga suur, sest emakas oli lahmakas hematoom. Mind jĂ€eti haiglasse voodireĆŸiimile. 

VahemĂ€rkusena mainin, et enne Haapsallu minekut mĂ”tlesin veel, et nĂ€dala pĂ€rast saab kĂ”ige ohtlikum aeg lĂ€bi… Õnneks jĂ€i haiglas verejooks jĂ€rele ning hematoom hakkas vĂ€henemise mĂ€rke nĂ€itama. Peale pooleteisenĂ€dalast haiglasolekut lubati mind koju. 

Kodus sain olla poolteist nĂ€dalat, kuni ĂŒkspĂ€ev tualetti minnes avastasin mÀÀrimise. Uuesti erakorralisse. Arsti lĂ€bivaatus tuvastas, et hematoom oli ikka alles ja seekord suurem. JĂ€in jĂ€lle haiglasse voodireĆŸiimile, kus olin tol korral peaaegu kuu. Sinna mahtus kĂ”vasti pisaraid ja lootusi. Kaks korda hakkas emakakael avanema ning hematoomist tekkis pĂ”letik, kuid siis ĂŒkspĂ€ev sain UH-s rÔÔmustava uudise, et hematoom oli kadunud. JĂ€i veel pĂ”letikuga vĂ”idelda. LĂ”puks sain ka sellest lahti ning kodutee oli silme ees. 

Koju saades uskusin, et saan lĂ”puks ometi rasedust nautima hakata. Nautida sain seda vĂ€hem kui ööpĂ€eva. Samal ööl kodus tundsin mĂ€rga voolust. Kobisin uuesti magama, endal sĂŒdames midagi ikka kriipimas, aga mehele ei julgenud ka rÀÀkida. Hommikul siis sama jama. Üritasin siiski mitte muretseda. 

Kui mees töölt tuli ja pessu lĂ€ks, tuli uus sahmakas. Tormasin vetsu ja siis mees ka nĂ€gi, et asi oli jama. Helistasin tuttavale gĂŒnekoloogile (ta on kahjuks mujal tööl), kes kĂ€sutas mind kohe erakorralisse. Valvearstiks oli tol Ă”htul mu oma arst, kes tegi kohe lootevee testi, mis oli positiivne. Mina lahistasin nutta ja kĂŒsisin, et mis siis nĂŒĂŒd saab. Tema kĂŒlmalt vastu, et midagi ei saa, katkevad Ă€ra. Vaatas veel UHga ka ja kommenteeris, et hetkel mĂ”lemal piisavalt vett, kuid normist natuke siiski vĂ€hem. Paigutati mind siis eraldi palatisse, et vaadata, mis jĂ€rgmine pĂ€ev saab. JĂ€rgmisel pĂ€eval tuli teine arst (resident), kes kohe kĂŒsis, et kas olete nĂŒĂŒd saanud mĂ”elda, mis toimuma hakkab. Mina siis vastu, et kas midagi pÀÀsta ei anna – lootevett oli ju eile piisavalt ja vahepeal polnud midagi tulnud. Soovisin veel lisa UH-d, kuid arst ei nĂ€inud sellel mĂ”tet. UH-d tahtsin isegi sellepĂ€rast, et saaksin endale mĂ€lestuseks viimased pildid, kuid ka see laideti maha. Tundus nagu vĂ”itleksin tuuleveskitega, jaks oli otsas. 

SĂŒnnitusest ma hetkel ei kirjuta, see oli kohutav. Kuid sealt tuli vĂ€lja ĂŒks tĂ”siasi, mis mind siiani piinab ja hinge kriibib. Nimelt teine pisike sĂŒndis koos lootekotiga, mis oli tĂ€iesti terve… Sealt tulevadki minu enesesĂŒĂŒdistused – et tegelikult ma oleks pidanud rohkem nende eest seisma ja mitte laskma nii kergekĂ€eliselt (minu jaoks muidugi raske sĂŒdamega) rasedust katkestada. 

Korra suutsin seetĂ”ttu isegi meest sĂŒĂŒdistada, et ta piisavalt ei suutnud meie eest seista (hetkel muidugi kahetsen seda ja olen korduvalt ta ees ka vabandanud, kuid sel hetkel ma tĂ”esti tundsin nii). 

Haiglast vĂ€lja saades sĂŒĂŒtasime mehega kaks kĂŒĂŒnalt, panime lastele nimed ja nutsime koos… Natuke aitas. Ma olen mehele vĂ€ga tĂ€nulik, sest kogu see aeg on ta mu kĂ”rval ja toeks olnud. Ka sĂŒnnituse ajal oli ta mul kĂ€tt hoidmas, kuigi arst korduvalt ĂŒritas teda palatist vĂ€lja ajada. Õnneks ta jĂ€i. Hiljem olen mitu korda teda selle eest tĂ€nanud. 

NĂŒĂŒd kodus olles on tĂ€ielik tunnete virvarr. MĂ”nel hetkel suudan normaalne olla, tegeleda igapĂ€evatoimetustega, kuid siis jĂ€rgmisel hetkel tulevad meeleheide, ahastus ja pisarad. Inimestega ei suuda suhelda; kuigi vahel tahaks selle vĂ€lja rÀÀkida, pole mul selliseid sĂ”brannasid, kellega praegu suhelda sooviks. Just seetĂ”ttu, et kĂ”igil on lapsed juba olemas vĂ”i nad on hetkel lapseootel. Minu teada pole neist kellelgi ka rasestumisega ja ĂŒldse rasedusega probleeme olnud ning kardan, et nad lihtsalt ei mĂ”istaks mind. 

Enamiku jaoks pole raseduse katkemise (katkestamise) puhul tegemist lastega vaid lootega ja neid ju ei leinata… 🙁

JĂ€rgmine: Karini lugu