Terje ja Gerdi lugu

Mul on hetkel sõnade seadmisega probleeme; õigem on vist öelda, et pigem on teistel nendest arusaamisega raskusi. Siiski üritan seda teha. 

Minu lugu sai alguse üheksa aastat tagasi, kui otsustasime, et meie perre võiks üks pisike plikatirts või poisiklutt kuuluda. Kahjuks selle mõtte teostamisega nii kiirelt ei läinud. Kulus palju aastaid, pisaraid, lootusetust ja meeleheidet, kuni me lõpuks saime kauaoodatud positiivse rasedustesti. Elus esimest korda olin rase. 

Mäletan, kuidas jalutasime rannas ja mees helistas sõbrale ning teatas, et oleme rasedad :D. See tunne oli võimas… Järgnes UH, kus ekraanilt paistis pisike täpike. Tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena. 

Siis ükspäev kodus olles tekkis tugev torkiv kõhuvalu, mis kuidagi järele ei andnud. Mehe nõudmisel läksime öösel igaks juhuks erakorralisse kontrolli. Seal selgus tõsiasi, et pesa oli teinud ikkagi kaks pisikest ning kõik oli nendega korras. 

Jamad hakkasid pihta juuli lõpus. Olin tööasjus Haapsalus ning jalutasin töökaaslasega linna peal, kui korraga tundsin, et midagi on viltu, et midagi voolab. Selguski, et tekkis verejooks. Kiirabiga viidi mind haiglasse, kus lastele eriti lootust ei antud, sest verejooks oli suur ja lootekott vaid üht serva pidi kinni. Samas lapsed ise olid väga aktiivsed. Kästi mitte süüa, et varsti puhastusele minek. 

Palusin üleviimist koduhaiglasse. Kiirabi seda ei teinud, kuid allkirja vastu lubati mu ülemusel mind ise teise haiglasse sõidutada. Seal tehtud UH oli positiivsem, kuid siiski oli katkemise risk väga suur, sest emakas oli lahmakas hematoom. Mind jäeti haiglasse voodirežiimile. 

Vahemärkusena mainin, et enne Haapsallu minekut mõtlesin veel, et nädala pärast saab kõige ohtlikum aeg läbi… Õnneks jäi haiglas verejooks järele ning hematoom hakkas vähenemise märke näitama. Peale pooleteisenädalast haiglasolekut lubati mind koju. 

Kodus sain olla poolteist nädalat, kuni ükspäev tualetti minnes avastasin määrimise. Uuesti erakorralisse. Arsti läbivaatus tuvastas, et hematoom oli ikka alles ja seekord suurem. Jäin jälle haiglasse voodirežiimile, kus olin tol korral peaaegu kuu. Sinna mahtus kõvasti pisaraid ja lootusi. Kaks korda hakkas emakakael avanema ning hematoomist tekkis põletik, kuid siis ükspäev sain UH-s rõõmustava uudise, et hematoom oli kadunud. Jäi veel põletikuga võidelda. Lõpuks sain ka sellest lahti ning kodutee oli silme ees. 

Koju saades uskusin, et saan lõpuks ometi rasedust nautima hakata. Nautida sain seda vähem kui ööpäeva. Samal ööl kodus tundsin märga voolust. Kobisin uuesti magama, endal südames midagi ikka kriipimas, aga mehele ei julgenud ka rääkida. Hommikul siis sama jama. Üritasin siiski mitte muretseda. 

Kui mees töölt tuli ja pessu läks, tuli uus sahmakas. Tormasin vetsu ja siis mees ka nägi, et asi oli jama. Helistasin tuttavale günekoloogile (ta on kahjuks mujal tööl), kes käsutas mind kohe erakorralisse. Valvearstiks oli tol õhtul mu oma arst, kes tegi kohe lootevee testi, mis oli positiivne. Mina lahistasin nutta ja küsisin, et mis siis nüüd saab. Tema külmalt vastu, et midagi ei saa, katkevad ära. Vaatas veel UHga ka ja kommenteeris, et hetkel mõlemal piisavalt vett, kuid normist natuke siiski vähem. Paigutati mind siis eraldi palatisse, et vaadata, mis järgmine päev saab. Järgmisel päeval tuli teine arst (resident), kes kohe küsis, et kas olete nüüd saanud mõelda, mis toimuma hakkab. Mina siis vastu, et kas midagi päästa ei anna – lootevett oli ju eile piisavalt ja vahepeal polnud midagi tulnud. Soovisin veel lisa UH-d, kuid arst ei näinud sellel mõtet. UH-d tahtsin isegi sellepärast, et saaksin endale mälestuseks viimased pildid, kuid ka see laideti maha. Tundus nagu võitleksin tuuleveskitega, jaks oli otsas. 

Sünnitusest ma hetkel ei kirjuta, see oli kohutav. Kuid sealt tuli välja üks tõsiasi, mis mind siiani piinab ja hinge kriibib. Nimelt teine pisike sündis koos lootekotiga, mis oli täiesti terve… Sealt tulevadki minu enesesüüdistused – et tegelikult ma oleks pidanud rohkem nende eest seisma ja mitte laskma nii kergekäeliselt (minu jaoks muidugi raske südamega) rasedust katkestada. 

Korra suutsin seetõttu isegi meest süüdistada, et ta piisavalt ei suutnud meie eest seista (hetkel muidugi kahetsen seda ja olen korduvalt ta ees ka vabandanud, kuid sel hetkel ma tõesti tundsin nii). 

Haiglast välja saades süütasime mehega kaks küünalt, panime lastele nimed ja nutsime koos… Natuke aitas. Ma olen mehele väga tänulik, sest kogu see aeg on ta mu kõrval ja toeks olnud. Ka sünnituse ajal oli ta mul kätt hoidmas, kuigi arst korduvalt üritas teda palatist välja ajada. Õnneks ta jäi. Hiljem olen mitu korda teda selle eest tänanud. 

Nüüd kodus olles on täielik tunnete virvarr. Mõnel hetkel suudan normaalne olla, tegeleda igapäevatoimetustega, kuid siis järgmisel hetkel tulevad meeleheide, ahastus ja pisarad. Inimestega ei suuda suhelda; kuigi vahel tahaks selle välja rääkida, pole mul selliseid sõbrannasid, kellega praegu suhelda sooviks. Just seetõttu, et kõigil on lapsed juba olemas või nad on hetkel lapseootel. Minu teada pole neist kellelgi ka rasestumisega ja üldse rasedusega probleeme olnud ning kardan, et nad lihtsalt ei mõistaks mind. 

Enamiku jaoks pole raseduse katkemise (katkestamise) puhul tegemist lastega vaid lootega ja neid ju ei leinata… 😦

Järgmine: Karini lugu