Meditsiinitöötajale


Kõigile lapse kaotanud vanematele jääb igaveseks meelde hetk, mil arst või ämmaemand talle teatas, et tema laps on surnud. Sinu võimuses on muuta need hetked ja sellele järgnev aeg vanematele võimalikult kergeks. Selleks on ise lapse kaotanud vanemad kokku pannud mõned soovitused.

Vanematega suhtlemine

  • Räägi vanematega empaatiliselt, selgelt ja ausalt. Kasuta neile sobivat ja mõistetavat sõnavara, kuid räägi juhtunust siiski asjaolusid ilustamata.
  • Kohtle ja käsitle surnud last nagu sa käituksid elusa lapse puhul. Näiteks kui vanemad on pannud lapsele nime, siis kasuta seda.
  • Austa vanemate kultuurilisi ja religioosseid tõekspidamisi.
  • Võimalda vanematele aega omavaheliseks aruteluks.
  • Informeeri juhtunust ülejäänud haigla personali, kes vanematega kokku puutuvad, et ka nemad oskaksid nendega sobivalt käituda.

Teabe edastamine vanematele

  • Kui võimalik, siis veendu, et mõlemad vanemad oleks vestluste juures.
  • Vajadusel korda öeldut, sest pinge ja lein ähmastavad vanemate võimet infot mõista ning seda meelde jätta.
  • Olulist infot edaspidiste sammude kohta tuleks pakkuda lisaks vestlusele ka kirjalikult.
  • Korralda nendeks vestusteks eraldi vaikne ruum eemal teistest patsientidest.
  • Mõtle informatsiooni ajastusele. Lase vanematel end juhtida teemas edasi. Näiteks ei ole ilmselt kohe sobilik hakata rääkima järgmise rasedusega seonduvast, aga üsna tõenäoliselt jõuavad vanemad selle teemani peagi ise.
  • Kaasa raseduskriisinõustaja, psühholoog, kogemusnõustaja, hingehoidja ja/või sotsiaaltöötaja.
  • Teavita peret raseduskriisi nõustamisest ja olulise info allikatest

Mälestuste kogumine

  • Kui vähegi võimalik, paku vanematele võimalust oma last näha ning teda hoida. Esialgse keeldumise korral (mis on väga tavapärane reaktsioon) tasub pakkumist korrata, sest paljud vanemad, kellel ei olnud võimalik oma last näha, on hiljem seda kahetsenud.
  • Paku võimalust, et ka laiem perering (vanavanemad, teised lapsed) saaksid last näha.
  • Kui kummalgi vanemal on mingites küsimustes kõhklusi, aruta neid temaga. Näiteks ei julge paljud vanemad oma last näha, sest nad kardavad, milline surnud laps selleks hetkeks välja näeb. Kui vaja, kirjelda neile kõigepealt beebi välimust, vajadusel võid neile näidata ka ainult beebi kätt või jalga.
  • Aita peret beebiga seotud mälestusesemete kogumisel. Näiteks sobivad mälestusesemeteks käepael, käe- ja jalajäljed, juuksetutt ja beebi andmed paberil.
  • Kui see on võimalik, paku vanematele võimalust beebist pilti teha. Kui nad seda ise ei soovi, tee beebist ise pilti.
  • Kui teie haiglas / sünnitusmajas on mälestustekarpe, paku seda vanematele.
  • Kui pere keeldub mälestusesemetest, siis paku võimalust neid haiglas säilitada nii kaua, kui nad oma meelt muudavad (ka fotosid).

Mälestustekarbi kasutamine

Mälestustekarp on mõeldud emadele ja isadele, kelle beebi sündis surnult ehk alates 22. rasedusnädalast, suri sünnitusel või suri 28 päeva jooksul peale sündi. Vajadusel võib anda mälestustekarbi vanematele ka muudel juhtudel, seda vajadust oskab hinnata raseduskriisinõustaja või kogemusnõustaja.

Enamike karpide puhul on kasutatud neutraalseid värve ja kujundeid, nii et need sobivad nii poisslapse kui tüdruku puhul. Mälestustekarbis on alati mõni käsitööese, näiteks mütsike, papud või tekike. Võid vanematele pakkuda võimalust neid lapsel kasutada või seda ise teha, siis tekib vanematel nende esemetega personaalne suhe. Samuti on mälestustekarbis kaart, kuhu saab võtta lapse jala- ja käejäljed.

  • Mälestustekarbi annab vanematele üle olenevalt asutusest kas ämmaemand, raseduskriisinõustaja või kogemusnõustaja. Võimalik, et ka sotsiaaltöötaja või arst.
  • Surnultsünni puhul on hea, kui karbi saab vanematele anda võimalikult kiiresti pärast sünnitust, sest siis on soovi korral võimalik karbis olevat tekki või mütsi kasutada ning seeläbi nendega seoses isiklik mälestus tekitada.
  • Mitmike puhul võiks eelistada ühte karpi, kuid kaardid ja muud esemed karbis on igale lapsele personaalsed.
  • Keeldumisel tuleks vanematele mõeldud karpi haiglas säilitada ja anda neile võimalus hiljem haiglasse karbi järgi minna.

Vanematele karbi üle andmisel soovitame öelda:

„Mul on väga kahju. Tunnen teile südamest kaasa. Me ei saa kahjuks teie valu ära võtta, kuid teised lapse kaotanud vanemad soovivad teid sel hetkel toetada. See karp on valmistatud emade poolt, kes on oma lapse kaotanud. Siia karpi on nad pannud teie … (lapse nimi) mälestuseks mõned armsad asjad. Sellesse karpi on teil võimalik omalt poolt teie lapsega seotud mälestusesemeid koguda.“

Mälestustekarpide kohta saad rohkem lugeda siit.

Vaata ka: Lähedastele