Caroli ja Arturi lugu

Ootasime poega, ta oli nii väga oodatud ja planeeritud kui veel olla saab. Kõik oli väga hästi – veel eelmisel päeval (12. märtsil 2010) käisin ämmaemanda juures KTG-d tegemas ja süda lõi nagu kappav hobune. Me kogu aeg naersime, et näe, jälle kappab. Ma olin vahepeal juba päris õnnetu, et ei hakkagi sünnitama, sest aeg oli üle läinud (tähtaeg UH järgi 02.03 ja menstruatsiooni järgi 08.03) ja ma nii väga ootasin. 

Ämmaemand andis käsu nädalavahetusega ära sünnitada ja igaks juhuks sain ka 16.03 UH aja, et lootevee hulka ja olukorda kontrollida. Samuti andis ta mulle saatekirja sünnituse esile kutsumiseks. Teel koju poja veel mürgeldas ja toksis. Järgmisel päeval (13. märtsil) nii 11 ajal tundsin esimest korda valusid, mida võiks nimetada sünnituse alguseks. Olin rõõmus ja sättisin veel kodus asju, mees läks kalale – see on ta suurim hobi. Kuna tal oli puhkus, siis sai ta seda nautida. Lubasin helistada, kui vaja minekule sättida. 

Helistasingi umbes kell 12.30, et tule igaks juhuks koju. Kui ta jõudis, siis polnud regulaarsetest valudest enam midagi järgi jäänud. Kuna ma ka mitu nädalat enne juba olin õhtuti valutanud, siis ma väga haiglasse ei kiirustanud. Kartsin, et kindlasti läheb üle ja saadetakse ehk tagasi. Kui ma aga kella 16 ajal ei suutnud ikkagi olla ja valud üle ei läinud, siis sõitsimegi haiglasse. Sinna jõudes olin rõõmus, et saame lõpuks ometi pojakese kätte! 

Ämmaemand viis meid sünnitustuppa, avatus oli juba 4,5 cm ja ta hakkas tegema KTG-d. Pani aparaadi mulle külge ja vaikus… Ma mõtlesin, et see on mingi jama, sest iga kord kontrollis käies oli kohe südametöö kuulda, niipea kui doppler külge puutus. Ämmaemand otsis ja otsis – ei midagi. Ta tõi seejärel teise aparaadi, et ehk on see parem. Ikka vaikus. Siis ma olin kindel, et midagi on valesti. Lõpuks doppleriga ka ei leitud südametööd. 

Arst viis mind UH-sse, muutus näost imelikuks ja küsis lapse liigutuste kohta. Ma olin kindel, et hommikul tundsin küll. Hiljem hakkasin juba kahtlema, kas ma siiski tundsin liigutusi. Olin oma valuhoogude üle nii rõõmus, et unustasin kõik muu. Seejärel avas arst looteveed ja need olid väga koledad. Ja siis ütles ta mulle, et teie lapsega juhtus midagi – ma ei leia südametööd. Mu elu kõige kohutavamad sekundid, minutid ja tunnid said sellest lausest alguse… 

Ma ei suutnud nutta, olin segaduses. Küsisin vaid endamisi: misasja? Miks? Mida?! Tagasi palatisse – mees ainult vaikis. Ämmaemand ütles, et tal on väga kahju, aga ma pean siiski sünnitama ja tema aitab mind! Sel hetkel mõtlesin, et ma ei taha – ei taha sünnitada ja võtaks ometi keegi ta mu seest välja… 

Kui valuhood algasid, siis ma ei suutnud ei lõdvestuda ega ka hingata. Mida tugevamaks hood läksid, seda nõrgemalt ma end tundsin. Pidevalt küsisin, miks nii ja tundsin, et ei jaksa. Lõpuks tulid pressid ja kell 20.50 ta sündiski. Meie ilus tumedate juustega pojake! Pisikesed sõrmed ja varbad… Valu polnud möödas, sest tõeline valu alles algas! 

Poja urni saame kätte umbes nädala pärast. Raske on – kodus on vanker, turvahäll, riided ja kõik muu silme all. Pidevalt saab mees kõnesid ja SMS-e. Mulle julgevad SMS-i saata vaid kõige lähedasemad. Kõht valutab ja pidevalt avastan käe kõhult. Seal pole aga enam kedagi. 

Kuidas on võimalik, et laps keerab enda nabanööri nii keerdu? Nii palju on küsimusi, aga vastuseid ei leia!

Järgmine: Terje ja Gerdi lugu