Caroli ja Arturi lugu

Ootasime poega, ta oli nii vĂ€ga oodatud ja planeeritud kui veel olla saab. KĂ”ik oli vĂ€ga hĂ€sti – veel eelmisel pĂ€eval (12. mĂ€rtsil 2010) kĂ€isin Ă€mmaemanda juures KTG-d tegemas ja sĂŒda lĂ”i nagu kappav hobune. Me kogu aeg naersime, et nĂ€e, jĂ€lle kappab. Ma olin vahepeal juba pĂ€ris Ă”nnetu, et ei hakkagi sĂŒnnitama, sest aeg oli ĂŒle lĂ€inud (tĂ€htaeg UH jĂ€rgi 02.03 ja menstruatsiooni jĂ€rgi 08.03) ja ma nii vĂ€ga ootasin. 

Ämmaemand andis kĂ€su nĂ€dalavahetusega Ă€ra sĂŒnnitada ja igaks juhuks sain ka 16.03 UH aja, et lootevee hulka ja olukorda kontrollida. Samuti andis ta mulle saatekirja sĂŒnnituse esile kutsumiseks. Teel koju poja veel mĂŒrgeldas ja toksis. JĂ€rgmisel pĂ€eval (13. mĂ€rtsil) nii 11 ajal tundsin esimest korda valusid, mida vĂ”iks nimetada sĂŒnnituse alguseks. Olin rÔÔmus ja sĂ€ttisin veel kodus asju, mees lĂ€ks kalale – see on ta suurim hobi. Kuna tal oli puhkus, siis sai ta seda nautida. Lubasin helistada, kui vaja minekule sĂ€ttida. 

Helistasingi umbes kell 12.30, et tule igaks juhuks koju. Kui ta jĂ”udis, siis polnud regulaarsetest valudest enam midagi jĂ€rgi jÀÀnud. Kuna ma ka mitu nĂ€dalat enne juba olin Ă”htuti valutanud, siis ma vĂ€ga haiglasse ei kiirustanud. Kartsin, et kindlasti lĂ€heb ĂŒle ja saadetakse ehk tagasi. Kui ma aga kella 16 ajal ei suutnud ikkagi olla ja valud ĂŒle ei lĂ€inud, siis sĂ”itsimegi haiglasse. Sinna jĂ”udes olin rÔÔmus, et saame lĂ”puks ometi pojakese kĂ€tte! 

Ämmaemand viis meid sĂŒnnitustuppa, avatus oli juba 4,5 cm ja ta hakkas tegema KTG-d. Pani aparaadi mulle kĂŒlge ja vaikus… Ma mĂ”tlesin, et see on mingi jama, sest iga kord kontrollis kĂ€ies oli kohe sĂŒdametöö kuulda, niipea kui doppler kĂŒlge puutus. Ämmaemand otsis ja otsis – ei midagi. Ta tĂ”i seejĂ€rel teise aparaadi, et ehk on see parem. Ikka vaikus. Siis ma olin kindel, et midagi on valesti. LĂ”puks doppleriga ka ei leitud sĂŒdametööd. 

Arst viis mind UH-sse, muutus nĂ€ost imelikuks ja kĂŒsis lapse liigutuste kohta. Ma olin kindel, et hommikul tundsin kĂŒll. Hiljem hakkasin juba kahtlema, kas ma siiski tundsin liigutusi. Olin oma valuhoogude ĂŒle nii rÔÔmus, et unustasin kĂ”ik muu. SeejĂ€rel avas arst looteveed ja need olid vĂ€ga koledad. Ja siis ĂŒtles ta mulle, et teie lapsega juhtus midagi – ma ei leia sĂŒdametööd. Mu elu kĂ”ige kohutavamad sekundid, minutid ja tunnid said sellest lausest alguse
 

Ma ei suutnud nutta, olin segaduses. KĂŒsisin vaid endamisi: misasja? Miks? Mida?! Tagasi palatisse – mees ainult vaikis. Ämmaemand ĂŒtles, et tal on vĂ€ga kahju, aga ma pean siiski sĂŒnnitama ja tema aitab mind! Sel hetkel mĂ”tlesin, et ma ei taha – ei taha sĂŒnnitada ja vĂ”taks ometi keegi ta mu seest vĂ€lja… 

Kui valuhood algasid, siis ma ei suutnud ei lĂ”dvestuda ega ka hingata. Mida tugevamaks hood lĂ€ksid, seda nĂ”rgemalt ma end tundsin. Pidevalt kĂŒsisin, miks nii ja tundsin, et ei jaksa. LĂ”puks tulid pressid ja kell 20.50 ta sĂŒndiski. Meie ilus tumedate juustega pojake!

Poja urni saame kĂ€tte umbes nĂ€dala pĂ€rast. Raske on – kodus on vanker, turvahĂ€ll, riided ja kĂ”ik muu silme all. Pidevalt saab mees kĂ”nesid ja SMS-e. Mulle julgevad SMS-i saata vaid kĂ”ige lĂ€hedasemad. KĂ”ht valutab ja pidevalt avastan kĂ€e kĂ”hult. Seal pole aga enam kedagi. 

Kuidas on vĂ”imalik, et laps keerab enda nabanööri nii keerdu? Nii palju on kĂŒsimusi, aga vastuseid ei leia!

JĂ€rgmine: Terje ja Gerdi lugu