Uudised

Tugivõrgustik lapse kaotanud vanematele

Meil on väga hea meel teatada, et MTÜ Vaikuse Lapsed taotlus sai positiivse vastuse ning meie planeeritud tegevused said toetuse Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) vabaühenduste koostöövõrgustike taotlusvooru raames (vaata Koostöövõrgustike taotlusvoor – http://www.kysk.ee/toetatud-projektid ). Täname väga kõiki annetajaid tänu kellele on meil võimalik rahastada rahupaigaga ja mälestustekarpidega seotud tegevusi, aga ka koguda rahalisi vahendeid taoliste pikaajaliste projektide omaosaluseks. Hea meel on tänada neid annetajaid, kes toetavad MTÜ tegevusi igakuiste püsimaksetena! Allpool saad lugeda täpsemalt KÜSKi poolt rahastatud projektist. Enne veel teen väikse sissevaate MTÜ raamatupidamisikku poolde.

MTÜ kuluallikateks on rahupaigaga seotud tooted ja teenused (haljastus, korrastus), domeeni tasu ning hetkeprojektidega seotud kulud. Praegu on prioriteediks mälestustekarbid ning nende valmistamiseks korraldatavad töötoad (fotod). Karpide materjalide hankimiseks kasutame rahalisi annetusi. Mõned ettevõtted on toetanud meid ka oma materjalidega. Aitäh Fiesta Design Tapeedisalong, Sandbergi Salong ja Sangar!

Nüüd aga täpsemalt käimasolevast tugivõrgustiku projektist. Projekti periood on 1.september 2015 – 31.detsember 2016. Projekti eesmärk on kujundada üsasiseselt surnud laste vanematele tugev ja hästi toimiv tugivõrgustik, mis soodustab vanemate tervenemist ja peresuhete hoidmist.

Koos teiste patsiendi- ja tervishoiuorganisatsioonidega arendatakse edasi olemasolevat ning osati luuakse lisaks koostöövõrgustikku, mis võimaldab ellu viia planeeritud tegevusi. Tegevused jagunevad kolme valdkonda: eneseabi toetamine, professionaalse toe tõhustamine ning ühiskondliku hoiaku mõjutamine.

Arendatava võrgustiku tegevusteks on:

  • Esimene samm on eesti keele ja kultuuriruumi kohandatud eneseabi toetamine lapse kaotanud peredele.
  • Teiseks on professionaalse sekkumise toetamine.
  • Kolmandana on oluline tugevdada koostöövõrgustikku ennast ning teadvustada ühiskonda soovides muuta teatud hoiakuid ja käitumist lapse kaotusega seonduvalt.

Igal aastal sünnib Eestis surnult 60-80 last (st vähemalt 500g sünnikaaluga ja pärast 22. rasedusnädalat toimunud üsasisene surm), millele lisanduvad ametliku statistika järgi 600-800 raseduse katkemist[1]. Ametliku käsitluse järgi algab perinataalperiood 22. täisrasedusnädala (154 päeva) möödumisel ja lõpeb 7 päeva täissaamisel pärast sündi[2].

Lapse kaotus on vanematele ning ka laiemale pereringile sügav kriis. Selle traumaatilise sündmusega on ohtu seatud vanemate vaimne tervis, mis mõjutab peresuhteid, laste kasvatamist ning pereplaneerimiskäitumist.

Teema on tõsine ning väga mitmetahuline. Muutused viimase paarikümne aasta jooksul on viinud tervishoiutöötajad ja muu toetava elukutse esindajad distantseeruvalt lähenemiselt (näiteks emal ei võimaldatud last näha) esmase toetaja rolli. Pere valuga tegelemine nõuab oskusi, empaatiat ja delikaatsust. See lähenemine nõuab ämmaemandatelt ja arstidelt uutmoodi oskusi ja teadmisi.

Alustades kõige esmastest sekkumismeetodidest, puudub praegu kompleksne eestikeelne info vanematele leina ning ka praktiliste toimingute kohta (matused, lahang, dokumentatsioon jne). Ühtlasi on ka tervishoiuasutused tõdenud, et nende töötajaid ei oma väljaõpet, kuidas ennast selles olukorras hoida ning mille alusel lapse kaotanud peret empaatiliselt toetada, muuhulgas anda perele olukorrale vastavat informatsiooni alates teate edastamisest kuni lapse matmistalituseni ning viia läbi vastavaid rituaalseid toiminguid.

Olukorra lahendamine nõuab multidistsiplinaarset ning eritasemelist sekkumist. Seetõttu on oluline kaasata perede tugivõrgustiku loomiseks nii sünnitushaiglad, erinevad arstide ja ämmaendate kutseühingud kui ka teised sarnase valdkonna vabaühendused. Eesmärgiks on arendada ja laiendada olemasolevat kogu Eestit hõlmavat tugivõrgustikku, kuhu panustavad erinevad spetsialistid erinevatest organisatsioonidest üle Eesti.

Projekti väljunditeks on elektrooniline juhendmaterjal tervishoiutöötajatele, konkreetne eestikeelne trükimaterjal lapse kaotanud peredele ja mälestustekarbid, mis antakse otsesele sihtgrupile haiglas. Projekti raames kajastatakse teemat meedias, mis tõstab ühiskonna üldist teadlikkust antud valdkonnas ja mõjutab teatud eelarvamusi ning suhtumisi.

[1] Tervise Arengu Instituut www.tai.ee (01.05.2015)

[2] MTÜ Vaikuse Lapsed kodulehekülg http://vaiksed.ee/tugi-lapse-kaotuse-puhul/moisted/ (01.05.2015)

Juta Palmeri

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige

___________________________________________________________________________

MTÜ Vaikuse Lapsed tegevus sai äramärgitud tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“.

01.06.2015, lastekaitsepäeval tunnustati neid, kes on oma uute algatuste või pikemaajalise tegevusega oluliselt panustanud laste heaolusse. Laste huvide eest seisvate organisatsioonide ellu kutsutud ja tänavu teist korda toimunud tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“ andsid auhinnad üle õiguskantsler Ülle Madise ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.

Nominentide seas oli ka MTÜ Vaikuse Lapsed, mälestuskarbi projektiga lapse kaotanud peredele. Meil, MTÜ Vaikuse Lapsed liikmetele ja vabatahtlikel on hea meel, et meie tegevust hinnatakse just laste heaolu kontekstis. On ju meie tegevus suunatud perede tervenemisele.

„Eestis on rõõmustavalt palju neid, kes teevad laste ja noorte heaks märksa rohkem kui neilt oodatakse või nõutakse,“ sõnas õiguskantsler Ülle Madise. „Paraku jäävad need inimesed tihti laiemale üldsusele tundmatuks. Täna saame laste ja noorte heale käekäigule pühendunud inimesi eriliselt esile tõsta. Teame ju, et mõnikord ei jõua õiglane tänu vahetult pärale. Seda enam peab ühiskond tervikuna märkama ja tunnustama neid, kes tänu ootamatagi hoolivad,“ rõhutas õiguskantsler.

Pilte näeb siit.

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri ja vabatahtlik Tiiu Kütson-Janke.

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri ja vabatahtlik Tiiu Kütson-Janke.

Tiiu Kütson-Janke

MTÜ Vaikuse Lapsed vabatahtlik

______________________________________________________________

Kohtume rahupaigas 2.novembril 2014 kl 10.30.

On juba kenaks traditsiooniks saanud rahupaiga juures kevadeti ja sügiseti kokku saada, juttu ajada ja rahupaiga kivi ning selle ümbrust korrastada. Eelmisel korral kohtusime emadepäeva eel. Seekord kutsume teid rahupaika kohtuma hingedepäeval pühapäeval, 2.novembril kl 10.30. Orienteeruv ürituse kestus kell 10.30-14.00. Alustame kell 10.30 Risti kirikuaias ning koguneme mälestuskivi juures. Plaanis on korrastada rahupaiga ümbrust. Tõenäoliselt on seal vaja mingil määral riisuda, mälestuskivi ja valguskambrit puhastada, lilli istutada ja võib-olla muudki.

Nii nagu eelnevatelgi kordadel teeme tööd, räägime juttu ja kinnitame keha. Selleks viimaseks palume tulijail kaasa võtta natuke midagi söödavat. Ei midagi väga palju ega suurt. Söögikraami saad jätta kogudusemajja.

Koos olles tahame südamlikult mälestada ka meie lahkunud pisikesi. Mälestushetke jaoks võid soovi korral kaasa võtta väiksemat sorti kalmuküünla. Kui küünlaid on palju, siis suured lihtsalt ei mahu valguskasti ära.

Kogunemisel osalemise tingimuseks ei ole otsene seos rahupaigaga. Kui oled kaotanud oma väikse lapse hiljuti või juba pikema aja eest ning soovid sarnase kogemuse läbielanud peredega kohtuda ja nendega suhelda, siis oled teretulnud liituma. Ootame osalema kõiki pereliikmeid! Ka vanavanemaid ja lapsi. Sel ajal, kui emmed-issid juttu räägivad, on laste jaoks nii sees kui väljas mängunurgad. Olge head, kutsuge kaasa vanavanemad või tädi-onu või vanemad õed-vennad, kes saaksid lapsi vanemate juturingi ajal vaadata. See on selleks, et emmed-issid saaksid keskenduda jutuajamisele ilma, et nad peaksid mõtlema, kas see, kuidas nad asjadest räägivad, on kõikidele lastele eakohane.

Kui teate lapse kaotanud peresid, kes ei ole rahupaigaga varem seotud olnud, siis edastage see teade julgelt ka neile. Need, kellel on keeruline jõuda Harju-Ristile transpordi puudumise tõttu, siis andke teada sellest e-kirjas info@vaiksed.ee ja üritame sellele murele lahenduse leida.

Juhendi Risti kirikuaeda jõudmiseks leiad siit.

 

______________________________

On hingedepäev, 2.november 2013.

Meie jaoks, kes me oleme jõudnud Harju-Risti kiriku aeda, on see eriline päev. Meid kõiki ühendab see vaikus, valus ja lõputu vaikus, mis tuleb kaasa meiega kõikjale meie ,,haudvaiksetest“ tubadest, sõnadega, mida ei tahaks öelda, veel vähem tunda.

…Edasi tuleb elada. Tuleb mingis mõttes eemalduda ja minna uuele päevale vastu. Aastaid on tunne, et midagi on puudu, ei klapi. On tunne nagu oleks miski kadunud, tuleks üles otsida, kuid mis on kadunud?…

Nähes surnuaias usinaid emalikke kätepaare rehitsemas sügislehti, väikseid lapsekäekesi kastanimune kokku korjamas, mehelikke käsi askeldamas puuokstega…tundub nagu hingame kõik ühes rütmis, tundub nagu just nüüd on see kohtumistund, aga enne on vaja teha veel mõned asjad.

…See, mis meil kadus, on alles, alles meie südames, hoiame seda seal, sest iga päevaga järjest vähem leiame seda ümbritsevast maailmast…

Süütame küünlad, ütleme nimed, oma lapsukeste nimed, tunneme üksteise lähedust, me teame, mida tähendab vaikus, teame, millised on need sõnad, mida paljudele öelda ei tahaks, aga siin saame, suudame…

…Sa pole kusagil, sest sa oled siin, kõikjal. Mõtlen, et sa oled olemas, ma tunnen sind aga vähem, kui 18-aastat tagasi…

Pastoraadi teise korruse ühest majatiivast kostab lastenaer ja -laul ja sammudemüdin, teises tiivas aga proovime kerida kokku oma ,,lõngakera“. Mõnel õnnestub see väga hästi, teisel aga ei taha kohe lõng sõrmede vahel muutuda ilusaks puhtaks pehmeks lõngapalliks, liiga palju on sõlmi, pusasid…on vaja aega, on vaja veel mitmeid tormiseid sügistorme, mitmeid luuletuse lugemisi jõuluvanale, mitmete esimeste meelespealillede korjamist kevadisel aasal ja mitme mitme küpse maasika suussulamist.

…Järelikult oled sa olemas…

Tähtis on taas lasta hilissügispäikesel paitada oma põski, hakata kuulma päkapikkude sammude sahinat, leida üles üksteist, sest sõnad, mida me ei taha öelda, on tuttavad inimesele, kellega koos on üks tunne vaikusest. Kohvi, teed juues saame tunda end tänases päevas, saame julguse üksteist toetades olla olemas koos tulevikuga, mis on jäänud minevikku.

Kristiina Salong

_______________________________________________________

 

Lepime kokku, kuidas me rahupaiga eest hoolt kanname

Oktoober 2013

Vaikuse laste rahupaik on üks eriline koht, mis on ühel või teisel kombel oluline meile kõigile. Meie hulgas on neid, kelle laps on rahupaika maetud; on neid, kes käivad seal mälestamas oma või lähedase last. On neid, kel pole küll otsest isiklikku seost rahupaigaga, kuid kes seda kohta ometi südamelähedaseks peavad. Nõnda on see meie ühine kallis paik.

Just nõnda, ühiselt, tahame selle paiga eest ka hoolt kanda. Pole üht kindlat aednikku või haljastajat, kes seal tegutseks, ja seepärast on hea, kui me omavahel teatud reeglites kokku lepime ja siis ehk ka julgemalt seal tegutseda söandame.

Kui vana hea kastanipuu ja pärast kevadisi talguid kenasti kasvama läinud muru kõrvale jätta, siis on olulisimaks elemendiks rahupaiga haljastuses mälestuskivi ette istutatud 8-10 hooajalist lilletaime (kevadel sageli võõrasemad, siis midagi suvisemat ja õrna, sügisel nt vastupidavad kanarbikutaimed). Oleks hea, kui nende hankimise ja istutamise eest kannaks omaalgatuslikult hoolt kord üks, kord teine vabatahtlik lapsevanem .

Kui aastaaeg seda võimaldab, siis saab lõikelillede jaoks kasutada mälestuskivi juures olevat vaasi. Ka potililli saab mälestuskivi ümbrusesse koos potiga asetada, või kui lillesort seda võimaldab, siis võib soovi ja sobivuse korral potililli ka mulda istutada.

Kui sul on mõtteid ja ettepanekuid mälestuspaiga hooldamiseks ja kaunistamiseks, või tahad uurida, kas on aeg tuua uusi lilletaimi, siis on ilmselt mõistlik kõigepealt ühendust võtta Risti kirikuõpetaja Annika Laatsiga (tel 55649256). Siis saad olla kindel, et keegi teine juba täpselt sama plaani elluviimisega ette ei ole jõudnud :). Oma ettepanekud rahupaiga korrashoidmiseks võid saata ka MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liikmele Juta Palmerile (info(ät)vaiksed.ee, tel 5023369).

Rahupaiga hoolduseks leiab tööriistu koguduse kuurist, ent kui see parasjagu lukus on ja kirikus ega kogudusemajas kedagi liikvel pole, siis leiad töövahendeid ka naabruses asuvalt Risti kalmistult. Seal asub ka kaev lähim kaev. Orgaaniliste jäätmete jaoks on kalmistu põhjaküljel prügihunnik ja mitteorgaaniliste jäätmete jaoks maantee-poolsel küljel prügikonteiner.

_______________________________________________

Kokkuvõte infopäevast “Vaikselt sündinud lapsed” 4.juunil 2013

Oktoober 2013

MTÜ Vaikuse Lapsed annab oma panuse selleks, et lapse kaotanud vanematele pakutav tugi aina professionaalsemaks ja kättesaadavamaks muutuks. Pärast esimest 2012.aastal korraldatud seminari käisime Eesti Ämmaemandate Ühingule (edaspidi EAÜ) välja mõtte korraldada järgmine üritus koostööna. Hea oli meel, kui EAÜ president Siiri Põllumaa mõttest kinni haaras ning lõpuks ka sümpaatselt infoüritust modereeris.

Nii siis asusid allakirjutanu ja ämmaemand ning EAÜ asepresident Elina Piirimäe üritust planeerima. Selle töö vilju sai näha ja kogeda 4.juunil 2013, mil Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis toimus infopäev „Vaikselt sündinud lapsed“.

Kahtlemata on beebi surm enne või vahetult peale sünnitust trauma, mille mõju ulatub vähemalt järgmise raseduse ja beebini ning tihtipeale ka kõikidele pere järeltulijatele. Kui palju on neid kurbi lugusid, kus veel hea kümmekond aastat tagasi mõjutati vanemaid oma äsjasündinud surnud lapsukest mitte nägema. Küll aga on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutused viinud tervishoiutöötajad ja muu toetava elukutse esindajad ignoreerivalt lähenemiselt esmase toetaja rolli.

Samas aga nõuab pere valuga tegelemine oskusi, empaatiat ja delikaatsust. Pere jaoks on iga hetk pärast lapse surma või sellest teate saamist, osake sügavalt emotsiaalsest ja vaimsest teekonnast, milles igal teol, sõnal, sümbolil ja rituaalil on oluline roll pere tervenemisel. Seetõttu oli infopäeva eesmärk anda osalejatele teadmisi, mille alusel lapse kaotanud peret empaatiliselt toetada, muuhulgas anda perele olukorrale vastavat informatsiooni alates teate edastamisest kuni lapse matmistalituseni ning viia läbi vastavaid rituaalseid toiminguid.

Üritusel osales üle 80 ämmaemanda, sotsiaaltöötaja, raseduskriisinõustaja, ämmaemanduse tudengi ja arsti erinevatest Eesti haiglatest ja asutustest. Aitäh osalejatele! Meie Vaikuse Lastes hindame väga kõrgelt teie valmisolekut ennast täiendada ja seeläbi peredele toeks olla. Teie roll on vastutusrikas ja väga oluline.

Järgnevalt väga lühike ülevaade sellest, millest infopäeval juttu oli:

• Naistearst Pille Vaas rääkis üldiselt beebide sündidega seotud olukorrast Eestis ning sellest, millised töövahendid on kasutada esmastel toetajatel arstidel ja ämmaemandatel. Üheks peamiseks vahendiks on toetaja ise.

• Ämmaemand Sirje Kõvermägi ettekanne põhines abistamistööl SA TÜK Naistekliiniku näitel. Pere aitamise tõhustamiseks ei olegi alati vaja suuri tegusid. Piisab näiteks sellestki, kui haiglas lepitakse kokku, kuidas edastada sõnum kõikidele perega tegelevatele töötajatele, et see pere vajab erilist tähelepanu. Näiteks teeks sellele perele väga haiget, kui keegi läheks neile teadmatusest tita jaoks mähkmeid palatisse viima.

• Hingehoidja Naatan Haamer suutis kuulajateni viia oma suurepäraselt empaatilises võtmes selle, miks beebi surm oma emme kõhus toob lapse emale ja isale kaasa mõtteid ja tundeid, mis kõrvaltvaatajale arusaamatuks või hoomamatuks võivad jääda. Üks peamisi sõnumeid oli see, et ole pere jaoks olemas ja aita neil oma mõtetest ja tunnetest rääkida.

• Soome lapse kaotanud perede tugivõrgustiku ühenduse KÄPY esindaja Tanja Takalo andis ülevaate sellest, kuidas on neil perede kogemusnõustamine organiseeritud. Samas oli ka huvitavaid fakte selle kohta, kuidas toimivad Soome haiglad beebi surma korral. Näiteks on võimalus ämmaemandatel vastavalt oma valmisolekule vabatahtlikult perega tegeleda või sellest loobuda.

• Mari Asser Sotsiaalministeeriumist tuletas meelde olulist seoses praktilise asjaajamisega. Nende teemadega saab tutvuda siin.

• Üks väga julge ema jagas infopäeval osalejatega seda, mis sellel kurval päeval juhtus ja mida ta tundis, kui ta sai teada, et nende beebi on surnud. Ta meenutas ka seda, mis nendel esimestel hetkedel teda ja tema meest aitas ning milline käitumine ja sõnad vastupidi haiget tegid.

• Nõustaja Küllike Lillestik rõhutas seda, et toetaja kõige tähtsam ning väärtuslikum tööriist on toetaja ise. Selleks, et kedagi teist toetada, tuleb enda eest hoolitseda, olla teadlik oma seisundist. Supervisioon ja kovisioon on selleks head abinõud.

• Risti koguduse õpetaja Annika Laats andis ülevaate sellest, kuidas toimib rahupaik ning vastas ka kõige praktilisematele küsimustele. Näiteks: kes hoolitseb rahupaiga eest; kuidas toimub matmine jne.

Aitäh presenteerijatele!

Juta Palmeri

 

____________________________

Kevadine talgupäev, mai 2013

Oktoober 2013

Viin oma meenutuses teid tagasi selle aasta maikuusse, mil suve soojusest ei olnud veel aimugi. Ilm oli jahe ja sadas vihma. Harju-Ristile sõitsid kokku paar peret, et rahupaika korrastada ning rääkida sellest, millisena me seda paika suvel näha sooviksime. Loomulikult rääkisime ka oma lastest. Nii neist, kes ümber rahupaiga sagisid ja muruseemet külvasid kui ka neist, kellest nüüd vaid valusalt ilus mälestus järel on.

Asetasime rahupaiga mälestuskivi lähedusse võimsa kastani varju, pingi, mis juba talvest saadik oma auväärset kohta ootas. Need, kes on selle suve jooksul rahupaika külastanud, on ilmselt seda pinki kasutanud, et istudes mõtteid mõelda ja metalli valatud pisikesi jalajälgi silmitseda. Seejärel lisasime mälestuskivi ümbrusesse uut mullapinnast ja tasandasime seda, et sellele siis mehiselt muruseemet külvata. Kuna kastan teeb oma tööd südamega, siis on puu alune pind üsna varjuline ning muru ei ole tahtnud seal hästi kasvama minna. Võin ette rutates öelda, et suve lõpuks on seemnetest saanud ilus ühtlane roheline vaip.

Selleks, et mälestuskivini ja valguskastini jõudmine oleks mugav ka väga porise ilmaga, paigutasime rahupaigani kividest teeraja. Lõpuks harjasime ja pesime puhtaks rahupaiga mälestuskivi ja valguskasti klaasid. Enne, kui kodu poole teele asusime, süütasime mälestuspaigas küünlad ja seisatasime hetkeks, et mõelda nende pisikeste beebide peale, kes on jätnud meile ilusad mälestused. Nüüd peame meie leidma oma viisi, kuidas jätkata oma teed ilma nendeta.

Juta Palmeri

_____________________________

Kogunemine ja talgud Vaikuse laste rahupaigas

Mai 2013

Sel pühapäeval, 26. mail algusega kl 16 toimub Harju-Ristil Vaikuse laste rahupaiga juures kogunemine, kuhu on oodatud kõik, kes tunnevad, et on oma südames nende pisikestega, kes lahkusid meie hulgast alles ema kõhus olles või vahetult peale sündi. Ootame emmesid, issisid, vanaemasid, vanaisasid, õdesid, vendi või teisi häid onusid-tädisid, kes on oma töös või muus elus mõne pisikese kõhubeebi lahkumisega kokku puutuma pidanud.

Plaanis on puhastada ja korrastada rahupaika ja selle ümbrust ning arutada rahupaigaga seonduvaid küsimusi. See on võimalus kaasa mõelda ja rääkida iseäranis neile, kel laps rahupaika maetud on.

Tallinna poolt Harju-Ristile jõudmiseks tuleb sõita mööda Keila-Haapsalu maanteed Padise kloostrist 2 km edasi. Jõuad ristmikule, kus teeviidad näitavad paremale nii Risti kiriku, Harju-Risti kui ka Nõva suunas. Sealt jääb sõita veel 6 km ning siis märkadki paremat kätt poolsilinderjat kirikutorni. Rahupaik asub täpselt kiriku taga.

Info:

Juta Palmeri
MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige
e-mail: info(ät)vaiksed.ee
tel: 5023369

Annika Laats
MTÜ Vaikuse Lapsed liige, Risti koguduse õpetaja
e-mail: annika.laats(ät)eelk.ee
tel: 55649256

 

________________________________

Hiljaisuuden lapset

Veebruar 2013

Maikuus 2012 MTÜ Vaikuse Lapsed poolt korraldatud seminaril esindasid Soome lapse kaotanud vanemate ühendust KÄPY ry-d selles organisatsioonis vabatahtlikuna tegutsevad Réka ja Petteri Aarnos. Oma nähtust ja kuuldust kirjutasid nad loo KÄPY perioodilisse väljaandesse KÄPY-lehti. Seda lugu saad lugeda soomekeelsena siin:

Lapsikuolema ja vanhempien suru olivat Virossa pitkään aikaan aiheita, joista ei ainakaan julkisesti puhuttu. Hiljaisuuden rikkojaksi ja vanhempien tukijaksi perustettiin muutama vuosi sitten Vaikuse lapsed („Hiljaisuuden lapset“)-niminen yhdistys, jonka toiminnan näkyvin tulos on Harju-Ristin hautausmaalle kesällä 2011 avattu Hiljaisuuden lasten leposija. Keskiaikaisen kivikirkon kupeeseen pystytetyn muistomerkin viereen voi laskea lapsensa tuhkan, mutta samalla se on ensimmäinen ja toistaiseksi ainoa kuolleille lapsille omistettu hiljentymispaikka koko Virossa. Tarvetta tällaiselle muistopaikalle on selvästi ollut: Harju-Ristillä on käynyt monia sellaisiakin vanhempia, joilla lapsen menetyksestä on kulunut jo vuosikymmeniä.

Vaikuse lapsed järjesti 18.5.2012 Kohtukuolema. Hautaus suruprosessin osana –nimisen seminaarin virolaisille terveydenhuollon ja sosiaalialan työntekijöille. Esittelimme seminaarissa suomalaisen sisarjärjestön eli KÄPY ry:n toimintaa: vaikka toiminnan tausta-ajatus on yhteinen, käytännön tasolla eroja on kylliksi. Kolmannen sektorin toimijoiden saama julkinen tuki on Virossa hyvin vaatimatonta. Muistomerkkiin ja leposijaan löytyi projektirahoitusta, mutta rahaautomaattiyhdistyksen kaltaista toiminnan jatkuvuuden turvaava rahoittajaa ei ole, vaan yhdistys sinnittelee lahjoitusvaroilla ja vapaaehtoisvoimin. KÄPY:n toiminnassa kinnostusta herättivät ennen kaikkea tukipaketit ja sururyhmät, jotka voisivat olla toteutettavissa rajallisillakin taloudellisilla resursseilla.

Seminaarin otsikon mukaisesti tilaisuudessa keskusteltiin erilaisista mahdollisuuksista ja tavoista haudata kohtuun kuollut lapsi – käytännöt ovat tältäkin osin vasta muotoutumasssa. Sosiaaliministeriön projektipäällikkö Mari Asser valotti syntymän ja kuoleman rekisteröinnin sekä hautauksen lainsäädöllisiä perusteita ja niihin suunniteltuja muutoksia. Tarton yliopistollisen sairaalan sielunhoitaja ja perheneuvoja Naatan Haamer puolestaan pureutui saman asian käytännölliseen, henkiseen ja hengelliseen merkitykseen vuosikymmenten kokemuksella ja synnynnäisellä empatialla. Lapsikuoleisuutta tutkinut Itä-Tallinnan keskussairaalan lääkäri, tohtori Liina Rajasalu kertoi muun muassa kuollesuusluvuista, yleisimmistä kuolinsyistä sekä sairaaloiden toimintakäytännöistä  lapsikuolematapauksissa – inhimillisyyttä unohtamatta: „Kun kaiken opiskelun ja tutkimuksen jälkeen ensimmäisen kerran näin kuolleen vauvan ultrassa, saatoin vain juosta ulos huoneesta ja itkeä.“

Réka ja Petteri Aarnos

Vaikuse lapsed –yhdistyksen kotisivu:

http://vaiksed.ee

KÄPY-lehti 2/2012 (lk 14-15)

_________________

Unikaalne kood, isikukood. Mis neil vahet on?

Jaanuar 2013

Hiljuti avaldas ajaleht Postimees uudise sellest, et surnult sündinud lastele hakatakse väljastama isikukoode. Mind pani see uudis kulme kergitama, sest siiamaani on pigem räägitud sellest, et isikukoodi väljastamine surnultsünni puhul ei ole juriidiliselt korrektne, sest isikukood tähendab isikule õigusvõime tekkimist. Läksingi siis asja kohe Sotsiaalministeeriumisse uurima.

Nii ongi, tegu ei ole isikukoodiga vaid see on surnult sündinud lapsele antav unikaalne kood, mis väljastatakse eesmärgiga võimaldada surnult sündinud lapse tuvastamine erinevates tervisevaldkonna infosüsteemides. Tänaseks on juba artiklit ka vastavalt korrigeeritud. Loe siit.  Soovitan lugeda.

Seega rõhutan mõned olulised kohad üle:

–          Uue koodiga ei muutu vanemate poolt tehtavates toimingutes midagi. Oma beebi kaotanud vanemad ei pea selle koodi saamiseks midagi tegema. Vastava tervishoiuasutuse sünnikaardi täitmise eest vastutav töötaja pöördub surnultsünni korral unikaalse koodi väljastamiseks Tervise Arengu instituudi meditsiinilise sünniregistri poole. Endiselt ei ole vaja vanematel minna perekonnaseisuametisse. Haigla väljastab arstliku surmateatise.

–          Uue koodiga ei muutu midagi rahvastikuregistri osas. Surnult sündinud last ei kanta endiselt rahvastikuregistrisse. See uus kood on vajalik vaid tervisevaldkonna infosüsteemides.

Olgu ka meelde tuletatud, et kõik eelnev puudutab surnultsünde ehk surma vastsündinu korral kehamassiga vähemalt 500 grammi alates 22. rasedusnädalast. Pisemate beebide korral arstlikku surmateatist ei väljastata ega sündi/surma ei registreerita.

Pean oluliseks, et õigusaktide osas on selgus selleks, et mitte juba niigi valus ja kannatavatele vanematele segadust juurde tekitada. Ilmselgelt on teine asi, mida üks või teine õigusakt või juriidiline toiming pere leinaga teeb ning kuivõrd see nende lapse elu austab. Praegusel hetkel surnult sündinud laps oma ema lapsena rahvastikuregistris ei kajastu. Küll aga identifitseerib uus unikaalne kood iga surnult sündinud lapse tervisevaldkonna infosüsteemides.

Vanematel on võimalik arstliku surmateatise alusel teha ettevalmistusi matusetalituseks (kremeerimine, matmine). Enne 22. rasedusnädalat kaotatud beebi puhul tuleb vanematel ise oma beebi matmiseks haiglas soovi avaldada ning ka vastavalt soovi korral ise matmiskohaga kokkulepped teha. Loodan väga, et alla 22-rasedusnädalaste kremeerimine ja matmine saab lähitulevikus täpsemalt reguleeritud. Emme ja issi südamevalu ning nende soovi oma last vääriliselt mälestada, ei ole ju võimalik mõõta rasedusnädalates.

Loomulikult ei saa, olenemata seadustest ja määrustest, keegi keelata perel oma pisikest tähtsaks pereliikmeks pidada, teda nimepidi nimetada ja nime ka näiteks hauakivile kirjutada.

Juta Palmeri

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige

________________________________

Lapse kaotanud vanemate nädalavahetus Soomes

November 2012

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri osales koos oma perega lapse kaotanud perede nädalalõpul 26.-28. oktoobril Soomes Imatra lähistel.

Taolist nädalavahetust korraldab Soome lapse kaotanud perede tugiühendus KÄPY- Lapsikuolemaperheet ry (www.käpy.fi). Muuhulgas pakutakse peredele tuge abiliini, tugiisikute ja üle Soome koos käivate tugirühmade näol. Peredele mõeldud nädalalõppe korraldatakse kolm korda aastas. Tavaliselt on kavas vestlused väiksemates enesabirühmades. Võimalus on pingevabalt aega veeta ja suhelda peredega, kes kõik jagavad teatud määral sarnast kurba sündmust oma elus – nad on pidanud hüvasti jätma oma lapse või lastega. Kooliealistele ja noortele on omad leinatugirühmad, mida veavad professionaalid. Ka kõige väiksematele on mõeldud – nad on võimalik jätta grupitöö ajaks lastehoidu.

Allakirjutanu peab taolise nädalalõpu kõige suuremaks väärtuseks, et seal on võimalik peredel turvaliselt ja konfidentsiaalselt jagada oma kurbust, hirme ja ka rõõmu teiste peredega, kes neid tihtipeale poolelt sõnalt mõistavad. Samuti annab teiste perede nägemine jõudu edasi elada ja ka vaadata tulevikku täis lootust.

Tugigruppe juhendavad selle organisatsiooni vabatahtlikud, kes on ise ka varasemalt lapse kaotanud ning seeläbi ühenduse tegevusega liitunud. Nad on läbinud tugiisiku ja/või grupijuhi koolituse ning on grupis vestlust jälgimas minimaalse sekkumisega. Kõige olulisem on perede omavaheline suhtlus ja seeläbi saada võimalus oma koormat mõtete ja tunnete näol maha laadida ja siis taas läbi teiste positiivse ja sooja suhtumise end jõudu täis laadida.

Meie pere jaoks oli väga meeldejääv õhtune mälestushetk, kus pered süütasid õues laulu saatel küünlad ja asetasid need ükshaaval oma kadunud lapse nime lausudes puu alla. Väga vähe on ju igapäevaelus neid hetki, mil saame avalikult rääkida oma surnud lapsest või tema nime lausuda. Seal oli see võimalik ning andis hea ja sooja tunde, et need pisikesed on siiski olulised ja neid mäletatakse. Olgugi, et nende elu jäi väga lühikeseks. Ja olgugi, et muu maailm kipub arvama, et kui me avalikult enam ei nuta ja oma lapsest üha vähem räägime, tahame kõik olnu unustada ja oma last enam oma mõtetes ja südames mitte kanda. Sina tead kõige paremini, et oma last ei ole võimalik unustada.

Aitäh Susanna, Tanja, Maarit ja teised!

Juta Palmeri

MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige

 
 
 
tsoon.com