Küsimused naistearstile

Olla silmitsi oma lapse kaotusega on ülimalt raske. Mitte keegi ei soovi midagi sellist kogeda ning veelgi vähem seda veel kord läbi elada. Julgustame sind oma arstiga nõu pidama vajalike uuringute ja analüüside tegemise osas. Sellelt lehelt leiad küsimused naistearstile, mis puudutavad ema tervist pärast sünnitust või raseduse katkemist/katkestamist. Samuti jagab naistearst infot selle kohta, kuidas uuritakse juhtunut ning mida järgmise raseduse puhul silmas pidada.

Märgi kindlasti oma küsimused enne arstile minekut paberile üles! Nii on lihtsam emotsioonide esile kerkides olulisele infole keskenduda.


 

Mida pidada silmas ema tervise seisukohalt pärast lapse surnultsündi?

Kui ei esine selgeid haigusseisundeid, mis vajavad spetsiifilist jälgimist ja ravi (näiteks pre-eklampsia, eklampsia, platsenta enneaegne irdumine ja suur verekaotus, raskekujuline põletik/sepsis, trombioht, diabeet jm), siis kulgeb sünnitusjärgne periood kehalises mõttes samamoodi nagu elussünni korral. Kuna rinnaga toitmist ei toimu, siis tavaliselt eelistavad patsiendid, et piima tekkimine rindadesse pärsitakse. Selleks kirjutab arst vastava ravimi.

Millal minna sünnitusjärgsesse kontrolli?

Kehaliste vaevuste puudumisel tuleks minna sünnitusjärgsesse kontrolli umbes 6 nädalat pärast sünnitust. Selle aja jooksul on lõppenud sünnitusjärgsed voolused ja võib olla olnud juba esimene menstruatsioon. Emakas on jälle tavapärase suurusega, tupe ja/või lahkliha rebendite korral on kudede terviklikkus taastunud, keisrilõike korral on haav paranenud. Vaadataksegi üle, et see kõik on ikka ootuspäraselt kulgenud.

Kui on toimunud raseduse katkemine või katkestamine kas tablettidega või kirurgiliselt, siis kaebuste puudumisel peaks kontrolli minema 2-3 nädala möödudes katkemisest/katkestamisest.

Mida seal käsitletakse?

Kui platsenta ja laps on saadetud patoanatoomilisele uuringule, siis tõenäoliselt on selleks ajaks olemas ka uuringu vastus. Vastusest sõltub, kas on näidustatud lisauuringud emal/isal. Näiteks, kui on olnud tegemist põletikuga, on soovitav kontrollida uuesti üle võimalike haigusttekitavate mikroobide esinemine suguteedes ja/või teha testid viirushaiguste esinemise osas; kui on esinenud loote väärarend, on tihti näidustatud uuringud ja nõustamine geneetiku juures; mõnel juhul on näidustatud uuringud hüübisvussüsteemi hindamiseks jne. Lisauuringute maht sõltub sellest, mis võis olla kõige tõenäolisem põhjus surnultsünniks.

Samuti raseduse katkemise või katkestamise puhul kas tablettidega või kirurgiliselt vaadatakse üle (enamasti ultraheliuuringuga), kas emaka terviklikkus on taastunud ja kas katkemine on olnud täielik. Koos arstiga saab läbi arutada, kas ja millised lisauuringud on vajalikud. Kui peaks esinema tugev verejooks, valud allkõhus ja/või palavik, siis tuleks koheselt arstile pöörduda, vajadusel erakorralist abi osutavasse osakonda või haiglasse.

Kuidas uuritakse lapse surma/raseduse katkemist?

Surnultsünni korral uuritakse eraldi nii platsentat kui last. Hinnatakse mõlema vastavust raseduse suurusele, lapse väljanägemist (nt, kas on väliseid või sisemisi muutusi, mis viitaksid võimalikule kromosoomi- või geenihaigusele), väärarendile; kudede tasandil hinnatakse põletiku esinemist, samuti on võimalik hinnata, kui kaua enne sünnitust loode võis hukkuda.

Enamuse iseeneslike raseduse katkemiste korral, mis on aset leidnud enne 12. rasedusnädalat, on raseduse katkemise näol tegemist nö loodusliku valikuga – midagi on läinud lootusetult valesti loote arengus (enamasti kromosoomide jagunemisega seotud seisundid). Umbes 10-15% kõigist rasedustest katkeb iseeneslikult. (Tegelikkuses kindlasti rohkem. Need on rasedused, mis jõuavad arstini ja mida registreeritakse). Naised, kes planeerivad raseduse pärast 35. eluaastat peavad arvestama, et katkemiste sagedus tõuseb naise vanuse tõustes (kuna kromosoomhaigusega looteid esineb ema vanuse suurenedes sagedamini).

Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et lisauuringud (hüübivussüsteemi kaasasündinud häired, autoimmuunhaigused, geneetiku konsultatsioon jm) on näidustatud, kui enne 12. rasedusnädalat on katkenud järjest kolm rasedust.

Millal soovitatakse hakata järgmist rasedust planeerima?

Järgmise raseduse planeerimine sõltub peamiselt sellest, kuivõrd ollakse uueks raseduseks emotsionaalselt valmis. Peab endalt küsima, kas ollakse valmis selle imeväikse võimalusega, et ka sel korral ei lõpe rasedus terve lapse sünniga. Paljud emotsioonid vajavad settimist ja läbitöötamist – süütunne, tühjusetunne, lein, tunne, et uut last planeerides “reedetakse” hukkunud laps – erinevatel inimestel on väga erinevad tunded, mis rasedusega kaasnevad. Vahel jälle soovitakse võimalikult kiiresti uut rasedust, et toimunud kaotusega toime tulla. Igal inimesel on õigus oma tunnetele.  Hea on, kui raseduse jälgimisele (arsti visiidid, ultraheliuuringud jm) saab kaasa tulla usaldusväärne ja toetav tugiisik (mees, ema, sõbranna jt).

Meditsiinilises mõttes pole väga täpset selgust, kui pikalt ja ka kas üldse peab hoiduma uuest rasedusest pärast raseduse katkemist või surnultsündi. Siin on ehk erandiks keisrilõige, mille puhul võiks vähemalt kolm kuud, parem veel kui pool aastat anda aega haavade paranemiseks ja õmblusmaterjali lahustumiseks. Kui on olnud raseduse katkemine/katkestamine meditsiinilistel näidustustel või vaginaalne sünnitus, siis võiks enne uut rasedust olla vähemalt üks (parem veel kui kaks) normaalset menstruatsiooni – see on märk, et emakas ja munasarjade töö (hormoonide tootmine) on korras.

Mida soovitatakse emale-isale järgmist rasedust silmas pidades?

Enne järgmise raseduse planeerimist on tihtipeale näidustatud uuringud võimaliku katkemise või surnultsünni põhjuse leidmiseks – siis tuleks uue rasestumisega oodata seni kuni uuringute vastused olemas. Vahel tuleb arvestada ema haigusega, selle võimaliku kulu ja kasutatavate ravimitega ning uus rasedus planeerida vastavalt sellele (nt diabeet, kilpnäärme haigused, neeruhaigused, südamehaigused, kõrge vererõhk, autoimmuunhaigused jm)

Järgmise raseduse juhtimine sõltub põhjustest, mis tingisid selle raseduse ajal lapse hukkumise enne sündi. Samas tuleb silmas pidada, et selge põhjus jääb tuvastamata umbes 30% surnultsündide korral.

Tihti pole tegemist vaid ühe haiguse või seisunduga – põimunud on mitmed erinevad põhjused: nt ema kõrge vererõhk või pre-eklampsia viib platsenta puuduliku talitlemiseni ja sealtkaudu loote verevarustuse häireni; suitsetamine viib platsenta puudulikkuseni, eelnev keisrilõige tingib platsenta patoloogilise kinnitumise ja enneaegse irdumise, ülekaal põhjustab kõrge vererõhu ja diabeedi jm.

Loote kaasasündinud väärarendite korral aitab geneetik hinnata nende kordumise riski. Järgmise raseduse ajal saab teostada loote uuringud sünnieelselt. Vajadusel uurib geneetik nii ema kui isa.

Kõige raskemini õigeaegselt diagnoositav on põletik ema suguteedes – tihti puuduvad alaägeda põletiku korral märgatavad välised tunnused või muutused vereanalüüsides. Emaka ja lootekestade põletik on ka enneaegse sünnituse riskitegur, mis omakorda võib põhjustada lapse hukkumise vahetult sünnitusjärgses perioodis. Üks riskiteguritest on põletikuline seisund ema suuõõnes, seega on oluline suu hügieen ning hammaste tervis.

Rasedusaegsed muutused suurendavad võimalust mikroobide kogunemiseks ja põletikuks kuseteedes (põis, neerud), see omakorda on samuti enneaegsuse riskiteguriks – seetõttu on väga oluline raseduse ajal regulaarselt teha uriini analüüse ja väiksemagi kõrvalekalde korral täpsustada, millega tegu.

Kuidas vältida riski kaotada laps ka järgmise rasedusega?

Kindlasti on surnultsünni korral näidustatud järgmise raseduse põhjalikum ja sagedasem jälgimine, eelistatult arsti juures – surnultsünni olemasolu iseenesest suurendab pisut selle kordumise võimalust (kuna osad põhjused pole teada ning seega ka keeruline vältida). Raseduse jälgimise osas tuleb silmas pidada, et surnultsünni risk on tõusnud, kui naise vanus on alla 16 aasta ja üle 35 aasta.

Raseduse jälgimisel tehtavad toimingud sõltuvad võimalikust surnultsünni (ka raseduse II trimestril iseenesliku katkemise) põhjusest:

  • näiteks kui 20. rasedusnädala paiku puhkesid ilma sünnitustegevuseta looteveed ja emakakakael oli avatud, siis võib kahtlustada emakakaela puudulikkust, järgmise raseduse ajal tuleks vaadata ultrahelis emakakaela pikkust alates 14. rasedusnädalast ja vajadusel asetada tugiõmblus emakakaelale;
  • näiteks kui oli tegemist platsenta puudulikkusega, siis tuleks juba alates raseduse 24.-26. nädalast teha doppleruuring platsenta verevarustuse hindamiseks ja hinnata loote kasvukõverat, kui on märgata, et laps hakkab kannatama, siis tuleb rasedus ennetähtaegselt lõpetada;
  • näiteks kui surnultsünni põhjuseks oli reesuskonflikt, siis tuleks kordusriski võimaluse hindamiseks määrata loote veregrupp;
  • kui tekkis gestatsioonidiabeet ja kõrge vererõhk, siis tuleb neid parameetreid jälgida tavapärasest sagedamini jne.
  • oluline on raseduse suuruse võimalikut täpne hindamine raseduse alguses – see võimaldab kindlalt diagnoosida ka ülekandluse olemasolu. Raseduskestus üle 42 nädala on samuti üks loote hukkumise riskiteguritest.

See on vaid väike osa võimalikust loetelust. Kõige olulisem on esimesel visiidil koos arstiga analüüsida põhjalikult eelmise raseduse kulgu ja teha juba vastavalt konkreetne plaan, mida ja kui sageli uurida ning milliste tulemuste korral uuringud veelgi sagedamini näidustatud on. Kui surnultsünni põhjust pole olnud võimalik tuvastada, siis tuleks sagedasemad uuringud (ultraheli, kardiotokograafia, emakakaela seisundi hindamine, põletikutekitajate määramine jm) planeerida juba vähemalt neli nädalat varasemasse perioodi enne seda aega, kui eelmine sünnitus toimus.

Arenenud maades võib surnultsünd olla seotud järgmiste emapoolsete teguritega, mida on võimalik vähemal või suuremal määral mõjutada:

  • insuliinsõltuv diabeet (mitte raseduse ajal vallandunud diabeet) – peab olema juba enne rasedust ja raseduse ajal hästi kontrollitud
  • kõrge vererõhk – suurendab surnultsünni riski 2,6 korda; peab olem ravimite abil kontrolli all
  • ülekaal (KMI 25-30 kg/m2) – surnultsünni risk suureneb 23%; rasvumine (KMI >30 kg/m2) – surnultsünni risk suureneb 60%
  • suitsetamine – mitte unustada ka passiivset suitsetamist! Oluline on suitsetamisest loobuda juba enne rasestumist.

Olgu siin veel meelde tuletatud, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eestvõttel on rahvusvaheliselt kokku lepitud teatud mõisted. Ametlikult on sünnitusega tegemist, kui rasedus on kestnud 22 nädalat ja/või kui loote kaal on 500g. Väiksema raseduse korral on ametlikes materjalides tegemist abordiga (iseeneslik raseduse katkemine või meditsiinilistel näidustustel esile kutsutud abort). Seetõttu on selguse huvides ka siinses tekstis kasutatud lapse sünni kohta vastavalt erinevaid mõisteid, olgugi, et emme-issi südamevalu suurus ei sõltu lapse täpsest vanusest tema kaotuse hetkel.

Küsimustele vastas: Kai Haldre, MD PhD
Lääne-Tallinna Keskhaigla Naistekliinik,
Reproduktiivmeditsiini Keskus, naistearst
Tartu Ülikooli Naistekliinik, teadur

 
 
 
tsoon.com