Mälestusteraamat

Siin on jagatud lood ja luuletused, mis on kirjutatud emade, isade, sugulaste ja tuttavate poolt mälestades lahkunud beebit. Isegi vaatamata lähedaste headele soovidele ja pingutustele, võib sinu kalli lapse kaotus panna sind tundma üksiku ja eraldatuna. Ehk leiad tuge ja lohutust teadmisest, et on teisi, kes on kogenud midagi sarnast ning et sa ei ole üksi.

Saada oma lugu aadressile info[ät]vaiksed.ee. Saadetud lugu avaldatakse vaid Vaiksed.ee aadressil ja autori andmed on konfidentsiaalsed. Kirjutised avaldatakse anonüümselt, kui ei ole soovitud teisiti.


 

Selle armsa salmi saatis vaikuse lastele Anne Uustalu.

Vaikuse laps, ei olnud sul nime, olemata jäi sündimisime.
Nõnda vähe sind üsas sain kanda, kui juba pidin su surmale andma.
Pole sul hauda, ei matmispaika, kääpakest, kus küünla saaks läita.
Risti kirikaeda nüüd loodud on paik, kus vaikuse lapsed oodatud kõik.
Sinna viia saan oma valu, seal sinu hingekese eest palun. Valguse kambrisse küünalt tuues tunnen, et oledki mu juures. Kuigi mul tütar on – tubli ja kraps, vaid mina tean, mul lapsi on kaks…

See on kirjutatud kohe peale vaikuse laste kalmistuosa avamist, võib-olla puudutab kellegi südant…

 

__________________________________________________________________________

“Täheingel”

Triin Arak

Täheingel on pühendatud pisikesele Kirkele, kes kinkis meile palju imelisi ja mälestusväärseid hetki, olles nüüd ise säravaim täht taevapõllul.

 

___________________________________________________________________________

Väikesele Oskarile mõeldes ja küünalt süüdates

2013. a. hingedepäeval
vanaema Maia

Üks väike südameke tuksumast lakkas,
lapsuke äkki otsustas, et ingliks hakkab.
Ei aita siin mahajääjate kurbus, ei nutt,
väikesel inglil tähtede poole minna oli rutt.

Teda kindlasti ootab maailm parem ja suurem,
kuid alatiseks jääb ta mõtteis me juurde.
Lenda vabalt, me armas, me kullake hea,
me südame küljes, sa igavesti, tea!

Ära kurvasta emme ja issi ja vend,
ma tähe peal kodus tunnen hoitult end.
Nüüd olen ma üks, teiste tähtede seas,
mu ümber  arm ja sära ning olla on hea.

Teie, mu kallid, püüdke unustada valu,
olgu edaspidi rahulik ja õnnelik te elu!
Ma teie tegemisi siit pilve pealt vaatan
ja teie hingedesse kuldseid kiiri saadan!

Minust saigi nüüd teie kaitseingel väike,
soovin, et eal ei kustuks peres armastuse päike!
Koos maailma parema ka teile loome
ja usun, et  rõõmugi silmisse tagasi toome!


 

„… sellest, kelle aeg Su kõrvalt viis,
on  Taevas saanud Sinu kaitseingel,
ta on Su kõrval alati …
Ka siis, kui headus silitab..,
kui õelus salvab…
Ta ikka valvab.“

/V.Osila/

 

Pisipoegade  Kuldar ja Kaijo mälestuseks.

Teadke, et olete alati meie kallid ning oleme alati koos.

Emme ja issi


Tuba

Väiksele Richardile

Sinu toas põleb valgus
praotan ust,
astun sisse ja puudutan sind
vaatan su silmadesse,
mida ma pole kunagi näinud.
Need on sügavsinised nagu su emal ja isal.
Kõnetan sind,
üsna tühisel teemal
sinu hääl voogab minusse
su hääl, mida ma pole kuulnud
aga mille tunneksin ära miljonite seast.
Korraks puudutan sind,
nagu muuseas.
Sa paned oma käe mu käele
ja sinu puudutus on soe,
elusoe, selle puudutuse tunneksin ära
ka sajandite takka.
Siis sa naeratad, naeratad selliselt,
nagu naeratab su isa, nagu sa ise naeratad,
selle naeratuse
tunneksin ära kinnisilmi.
Tuled mulle vastu ja kallistad
sinu kallistus on maailma
kõige soojem ja pehmem
Tunnengi nüüd ära õnne.
Sinu häälekaja jääb kumama
kui sulen ukse,
korraks lähen ja tulen siis jälle

Väikesele Richardile pühendatud koduleht


Seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota…

Just selliste sõnadega alustaksin oma loo kirjutamist. Olen seda hetke aina edasi ja edasi lükanud eneselegi teadmata, miks! Kas on ehk liiga raske või pelgan oma lugu taaskord kirja panna …

Meie lugu pole erilisem, kui mõne teise lapse kaotanud pere lugu. Tunded on ikka samad- oleme kaotanud poja, keda nii väga ootasime, armastasime. Seda hetke pole võimalik kirjeldada, kui saad teada julma tõe, et last, kes veel eelmisel päeval rõõmsalt su üsas mürgeldas, ei ole enam. Ei ole enam liigutamas, südamelöögid puuduvad… midagi juhtus teie lapsega- need olid sõnad, mis rebestasid mu hinge. Sellest hetkest muutus kõik!

Sa oled 9 kuud valmistunud lapse sünniks, ühe hetkega hakkad sa valmistuma oma nii oodatud lapse matusteks. Raske, lootusetu, enesehaletsus, häbi ja mina-ei-saanud-hakkama tunne niitis mu jalust.

Kuid siis juhatas mind keegi foorumisse Murelapsed. Esialgu ma lugesin, lugesin, nutsin ja lugesin. Kuulasin ja vaatasin kõiki raadio- ja telesaateid, kus oli juttu lapse kaotusest ja soovitusi, kuidas edasi minna. Imestan, milliste emotsioonidega oskavad mõned emad surnult sündinud lapsest rääkida. Minul polnud oskust oma loost midagi head leida, lihtsalt lootsin, et kõik on halb unenägu.

Üsna pea tekkisid foorumi tutvustest head suhted. Jagame üksteisega oma raskemaid ja helgemaid päevi. Alguses olid hirmud ja kartused, oskamatus edasi minna. Koos on kergem ja me ei räägi ainult lapse kaotusest. Paljudel minu uutel sõpradel on sama vanad lapsed nagu minu tütar. Me räägime kõigest, kuid tähtsaim on, et me toetame üksteist.

Praegusel hetkel, kui meie poja sünnist-surmast on möödunud aasta ja kolm kuud, ma tunnen, et ehk suudangi minna edasi. Olen saanud jõudu suheldes teiste omasugustega nii foorumis kui ka Raseduskriisikeskuses moodustatud tugigrupis. Tunnen end hästi nendega, kes mõistavad mind isegi siis, kui mul pole midagi öelda. Nemad ei vaata kaasatundvalt, kui ma nutan või oma tunnetel möllata lasen. See on nii oluline, et oleks kõrval sama kogemusega inimene.

Mitte keegi teine ei saa mulle öelda, et teab, mida ma tunnen. Ei tea ikka küll! Mismoodi saab väita, et teab, kui ta pole kaotanud oma last… Mina avastasin oma kogemusega, et ei osata käituda, kui keegi lähedastest kaotab oma lapse. See on lihtsalt nii mõistusevastane, lapsed peaksid ju elama ja lapse sünd olema puhas rõõm!

Arvatakse, et tuleb olla tugev. Aga miks!? Mina ei taha olla tugev! Kellele ma oma tugevust pean näitama? Veel öeldakse, et küll sa saad sellest üle ja olete noored ning võite veel lapsi saada. Mina ei taha üle saada ja veel vähem tahan ma oma surnud last uue lapsega asendada…

Miks ma seda kõike kirjutan?

Minu suur soov on, et pered, kes on mistahes sündmuse tõttu oma lapse kaotanud, ei jääks oma mures üksi. Minagi püüdsin üksi hakkama saada, ometi pidin tunnistama, et vajan abi. Eelkõige sõbra abi, kellele ma saan keset ööd kirjutada või helistada, kui mul on valus. Algus on raske, väga raske – edasi läheb veidi kergemaks. Selleks aga tuleb teha tööd nii endaga kui aidata teisi. Meil on ju kõigil üks mure. Ja me peame õppima sellega koos elama!

Carol


 
 
 
tsoon.com